Väga keeruline on kirjutada millestki, millest justkui peab, kuid milleks vajaminev materjal ei jää isegi parima tahtmise juures sirutusulatusse. Ma pean silmas FIFA presidendi Gianni Infantino laupäeva hommikul peetud tunniajast monoloogi, mis sai ka eestikeelses meedias omajagu tähelepanu, mille hulgast tõstaksin esile omapoolsete kommentaaridega varustatud Viljar Voogi Õhtulehes avaldatud ülevaate „Ahastav tiraad: FIFA president andis läänemaailma pihta tuld“. Küllap on asjast huvitatud juba teadlikud, et oma kõnes kaitses Infantino vist küll kõiki teadaolevaid Lääne meediast lähtuvaid MMi vastaseid rünnakuid ning FIFA-t ja Katari kaitstes ei häbenenud ta mitmel korral enda öelduga ka vastuollu sattuda. Oma loos osutab sellele ka Voog.
Mu meelest tegi Infantino tähtsaima avalduse siis, kui ütles, et eurooplased on viimased 3000 aastat maailmas jõudumööda segadust korraldanud ning enne, kui Läänel on moraalset õigust teisi õpetama tulla, peaks sellele eelnevalt 3000 aastat vabandust paluma. Mil moel ta kollektiivse Lääne eluiga arvestab, selle jätab ta targu mainimata. Aga ka ilma selle täpsustuseta on selge, et Infantino kasutas eneseõigustamiseks kulunud trikki, kus teise osapoole ajalooline süü tööriistaks muudetakse, mis võimaldab vabaneda iseenda vastutuskohustusest. Lõppude lõpuks saab selle meetodiga kaitsta end kõikide rünnakute eest.
Pean nüüd kohe ütlema, et kõik järgnev saab olema öeldud isikliku tunnetuse pinnalt ning ma ei pretendeeri liiga julgetele üldistustele. Ma üksnes alustan julge üldistusega, kui ütlen, et Infantino on lihtsalt nõrk juht, kes poleks pidanud sellisele kohale üldse jõudmagi. Kusjuures ütlen seda tõesti vaid isiklikult tekkinud kahtlustest tulenevalt, ega toetu seejuures mõned päevad tagasi Saksamaa Jalgpalliliidu tehtud avaldusele, milles anti teda, et vähemalt sealt pole Infantinol järgmise aasta märtsis toimuvatel FIFA presidendivalimistel toetust oodata.
Mina olen Infantinoga samas ruumis viibides teda avalikult esinemas näinud üks kord. Juhtus see 2013. aasta augustis, kui Monacos peetud uue hooaja sissejuhatavate ürituste raames andis pressikonverentsi UEFA toonane president Michel Platini. Sündmus leidis aset küllaltki väikses ruumis, mis mahutas umbes poolsada ajakirjanikku ning Platini oli lähimatest küsitlejatest vaid mõne meetri kaugusel. Selliselt distantsilt jõudsid ruumis viibijateni lisaks väljaöeldud sõnadele ka presidendi kehahoiak ja miimika, mis on oluline ära märkida seepärast, et Platini toonane esinemine jäi meelde tema omajagu üleoleva hoiaku tõttu. Tema igast vastusest kumas läbi kõrge enesehinnang ning puhevile aetud kehahoiak andis mõista, et just tema on selles ruumis kõige tähtsam inimene. Küllap ta oligi. Veel aga jäi tollest korrast meelde, et Platini kõik vastused olid ühtaegu ümmargused, kuid samas intiimsed. Tema vastuste sisust kumas läbi pigem isiklik seisukoht, mitte aga UEFA poliitika, koos sinna juurde kuuluva selge aga samas ka tuima konkreetsusega.
Mu meelest tõestab seda ka pisike intervjuu, mille tegemise võimalus mul pressikonverentsile järgnenult avanes ning kus mu küsimuse peale, kuidas ta hindab Tallinna võimalusi kuuluda 2020. aasta EM-i finaalturniiri läbiviivate linnade hulka, viis Platini kiiresti jutu Eesti alaliitu juhtiva „huvitava presidendini“ ning kõneles tolle lambavestist ja lennuhirmust. Mõni teine tippjuht oleks ehk Tallinna üle külvanud kõikmõeldavate komplimentidega ehk siis tühjade sõnadega, mida ta sama edukalt ka mõnes muus olukorras kasutada oleks saanuks. Platini oli aga teistsugune. Ta läks kiiresti isiklikuks ja kuigi ta hiilis kõrvale konkreetsest küsimusest, ei tekkinud mul kordagi tunnet, et ta oleks olnud võlts.
Muidugi kõneldi tol pressikonverentsil ka asjust, mis nõudsid juriidiliselt täpset keelekasutust. Noil juhtudel kuulas Platini küsimuse küll ära, kuid mulle on jäänud meelde, kuidas ta end nois olukordades juba küsimuse esitamise ajal ebamugavalt tundis, silmnähtavalt nihelema hakkas ning kui küsimus esitatud sai, tegi ta enda paremal käel istunud vaikse abilise suunas hoolimatu, kuid samas nõudliku käeviipe, millega anti märku, et too seni märkamatuks jäänud mees vastamiskorra üle võtaks. Too mees oli UEFA peasekretäri ametit täitnud Infantino. Ma ei mäleta tema jutu sisust mitte midagi, küll aga jäi meelde kontrast, mis valitses tema ja Platini esinemistes. Ainuüksi kõnejärje üleandmine Platini poolt tekitas kuulajates veidi segadust, sest tema üleolev käitumine Infantinoga oli vähemalt kõrvalt vaadates täiesti ülearune. Tagantjärele olen ma mõelnud, et äkki neil oligi mingi isiklik asi ajada, mõni omavaheline tüli lahendada, sest suured semud ei näinud nad olevat ning professionaalses otsustushierarhias näis üks viibivat absoluutses tipus, teine seevastu kuskil päris alumistel astmetel. Ehk tuleb siit otsida üht põhjust, miks Infantino oma endisele bossile avalikult selja keeras, kui too mõned aastad hiljem tippjalgpalli juhtimise juurest minema löödi.
Monacos nähtud episood tuli mulle meelde eile, kui kuulasin Infantino tunni pikkust monoloogi ja õigupoolest ei suutnud ma tõe pähe võtta vist mitte ühtegi muud juttu peale selle, kui ta pühalikul ilmel meenutas, kuidas teda lapsepõlves välimuse pärast kiusati. Mul on tunne, et nood ammused kiusamised pole jäänud tema elus ainsateks, sest ühte sellist olen vist ise Monacos pealt näinud. Ma ei oska küll Platini toonast käitumist kuidagi teisiti liigitada.
Kogu mu jutu mõte on praegu selles, et Infantino näib kõnelevat üksnes seda, mida tal öelda kästakse. Üheksa aastat tagasi oli asi selge, et paberitelt tugipunkte otsides andis ta teada kõike seda, mida Platini öelda soovis ning Infantino sai sõna üksnes seetõttu, et ta valdas juriidilist sõnavara, mida konkreetne küsimus oma vastuses eeldas. Katariga seotud avalduste puhul jääb aga kahtlaseks, keda Infantino esindab. Muidugi võib eeldada, et turniiriga seotud Katari poolsed esindajad sellesse kuuluvad, kuid kas sellega asi ka piirdub, see pole teada. Igal juhul jäi mulle tunne, et omi seisukohti Infantino jaganud ei ole. Oleks kindlasti ülekohtune väita, et neid tal polegi, kuid mu meelest tunneb ta end küllaltki ebamugavalt, kui peab kõnes lahti laskma oma tugevusest ehk juriidilistest terminitest. Just samamoodi, nagu Platini tundis ebamugavust, kui oli sunnitud neid kasutama.
Praegune MM on tihedamalt kui kunagi varem viinud kokku erinevad kultuurid ning sellega ühes ka neid koos hoidvad erinevad õigus- ja väärtusruumid. President Infantino avaldusi kuulates jääb vägisi mulje, et õiguslikelt alustel lähtudes on ta nende ruumide kokkusidumisele käega löönud, sest pole ju võimatu, et (võimeka?) juristina on ta mõistnud taolise pingutuse lootusetust. Muidugi on ka võimalik, et lahenduste pakkumisel jääb tal puudu lihtsalt kujutlusvõimest, mida ta siis ülepaisutatud metafooridega varjata püüab. Enda üheaegne identifitseerimine katarlasena, araablasena, aafriklasena, geina, puudega inimesena ja võõrtöölisena, võib ju mõnel juhul isegi leidlikult kõlada, ent kui sellega kaasneb ka vastutusest eemalehoidmine, vastutuse põhimõtteline võimatuks muutmine, siis rikastab Infantino oma sõnadega üksnes keelemüra, mitte ei otsi lahendusi tekkinud probleemidele. Siit hakkavadki välja kooruma nõrga juhi tunnused.