Surm olevat osa loomulikust elurattast, tuletas FIFA korraldatava ja Kataris peetava jalgpalliturniiri korralduskomitee juht Nasser Al Khater mõned päevad tagasi meelde, kui avalikkuse ette jõudis teade, et Saudi Araabia koondise treeningbaasis hukkus filipiinlasest tööline. Õigupoolest ei saanud Al Khater arugi, miks ta niivõrd triviaalsel teemal üleüldse kõnelema peab, samal ajal kui käimas on äge ja tore jalgpalliturniir. Ka FIFA püüdis teema laualt kiiruga maha libistada, kinnitades, et hakkab juhtumit uurima, ja annab tulemustest esimesel võimalusel teada. Kes nüüd tõesti usub, et FIFA viib läbi uurimise, mille jooksul säilitatakse enesekriitiline meel, mis oleks vajalik juba ainuüksi seepärast, et juhtum puudutab FIFA korraldatavat turniiri, siis see ei mõista FIFA toimimise põhialuseid, ega ka seda, et nonde põhialuste tähtsaimaks komponendiks on vastutuse puudumine. Ei, FIFA ei vii läbi uurimist, vähemalt mitte sellist, mille tulemustega midagi mõistlikku peale oleks hakata.
Kui nüüd jätta kõrvale tolle surma saanud filipiinlase lähedasi puudutav perekondlik tragöödia, siis ei peaks ühest surmaga lõppenud tööõnnetusest, kui juhtum sellisena fikseerida, iseenesest tõesti suuri lugusid vorpima. Selliseid asju juhtub ikka. Aga FIFA ja Katari turniiriga seonduvalt sellist hoiakut võtta pole võimalik, ja seda põhjusel, et turniiri läbiviijad on algusest peale suhtunud inimelusse kui kuluartiklisse. Pealegi sellisesse, kus isegi täpne arvepidamine pole oluline. Keegi ei tea, kui palju inimesi turniiri ettevalmistusega seoses surma on saanud, veelgi vähem teatakse nende inimeste nimesid. Tegemist on anonüümse inimmassiga, kelle saatuseks on olla kannatav pool 21. sajandi öises rehepeksus. FIFA ja Katar rakendavad orjatööjõule üles ehitatud süsteemi, mille eduka toimimise aluseks on tööd tegeva inimese mitte millekski pidamine, nii nagu see peaks eestikeelsele lugejale ka tema enda ajaloost teada olema.
Korralduskomitee juht Nasser Al Khater. (Foto allikas: bbc.co.uk)
Taolise võrdluse tuletamine pole meelevaldne. Nimelt on ühe meetodina Kataris toimuvat loogilise ja normaalsena esitleda püüdvates seisukohtades otsitud abi 19. sajandi Lääne mõtteviisist, mille järgi viibivad erinevad ühiskonnad ja kultuurid erinevatel arenguastmetel, Lääs muidugi kõige ees, ning mis seeläbi loogiliselt järeldatuna jõuavad oma ideaalis varem või hiljem Lääne tasemele. Sellest ideest tulenevalt õnnestub see kiiremini ja efektiivsemalt muidugi juhul, kui Lääs selles abiks saab olla, millega on alati põhjendatud Lääne vähem või rohkem vägivaldseid invasioone teistesse ühiskondadesse ja kultuuridesse.
Ka Eestis pole taoline hoiak täna võõras ning seda jagab kohaliku alaliidu president, kes alaliidule kuuluva soccernet.ee platvormi taskuhäälingus ütleb: „Meil oli siin ka pärisorjus 150-200 aastat tagasi. Ei saa olla nii, et kogu maailm liigub mingil põhjusel ühes ja samas tempos. Me ei kirjelda ju järgmise MMiga seonduvalt päevast päeva indiaanlaste kallal toime pandut.“ (Järgmine MM peetakse Ameerika Ühendriikides, Kanadas ja Mehhikos). Nii on, ei kirjelda tõesti, ja kui eelnevat platvormi aluseks võtta, siis ei tehta seda seepärast, et tegemist on piirkonnaga, mis Lääne väärtustest lähtuvat järeleaitamist vajanud ajalooperioodid juba läbinud on.
Taoline ideeline konstruktsioon, mida Eesti alaliidu president esindab, aitab ka Kataris toimuva kehtivasse normaalsusesse paigutada, kuid taolise meetodi häda tuleneb asjaolust, et see ei paku selgitusi, kuidas FIFA jalgpalliturniir kogu oma korralduslikus jõleduses peaks suutma kaasa aidata kõige selle muutmisele, milles ta ise täna aktiivne osaline on. FIFA pole andnud mitte ühtegi tõsiseltvõetavat märki, et nende hoiak kriitilistes olukordades Katari omast põhimõtteliselt erineks, ja ajalugu on näidanud ka seda, et turniiri lõppedes kaotab laiem avalikkus probleemse piirkonna vastu igasuguse huvi. Nii oli see Brasiilia puhul, nii oli see ka Venemaaga. Katari MMi lõppedes võtab FIFA oma tulu, ja teeb pilku selja taha heitmata minekut. Ei kuule maailm enam ka tollest tööõnnetuses surma saanud filipiinlasest.
Tolle filipiinlasest töötajaga sarnast saatust jaganud tuhandete surma saanud inimeste võrdsustamine emotsioonivaba kuluartiklina tuli paar päeva tagasi ilmekalt välja veel ühe surmaga seonduvalt. Juhtus nii, et Hollandi ja Argentina mängu ajal sai infarkti ameerika ajakirjanik Grant Wahl. Ta oli kaheksa päeva varem saanud 49 aastaseks. Kuigi ta oli ameeriklane, mis paratamatult kärbib jalgpallimaailmas autoriteeti, oli tegemist esimese suurusjärgu tegijaga. Ja seda mitte tulenevalt tema väljaannetest, mille hulka kuulusid CBS Sports ja Sports Illustrated, vaid tema teemakäsitlustest. Grant oli juba kümmekond aastat üks kõlavamaid FIFA süsteemi kriitikuid, kusjuures seda tehes suutis ta mõjutada ka FIFA poliitikat. Nimelt esitas Grant 2011. aastal väljakutse istuvale FIFA presidendile Sepp Blatterile, kuid ta võttis oma kandidatuuri viimasel hetkel tagasi, kuna ei saanud kokku kandideerimiseks vajalikku kvooti. Toona pidi selleks toetuse saama ühelt alaliidult. Eks Wahli projekt oligi pigem keskkonda ärritava iseloomuga, kuid sellest piisas, et Blatteri juhitud FIFA võim ettevaatlikumaks muuta. Wahli kampaania järel suurendati kandidatuuri ülesseadmiseks nõutavate alaliitude arv viiele.
Twitteris avaldatud FIFA kaastundeavaldused Wahli perele.
Wahli mõne päeva tagune surm osutab aga lisaks eelöeldule veel ühele iseloomulikule nüansile, mille Kataris peetav turniir FIFA-ga seonduvalt esile on toonud. Ma nimetaks seda kollektiivselt jagatud paranoiaks. FIFA avaldas Twitteris nii organisatsiooni enda kui ka president Gianni Infantino kaastundeavaldused Wahli perele, millele annavad väärtuse sõnumitele lisatud kommentaarid. Nois seatakse Wahli loomulik surm mitmel juhul kahtluse alla ning viidatakse Wahli venna videopostitusele, kus too ütleb, et tema vend olla Kataris saanud mitmeid tapmisähvardusi. Põhjused selleks tulenevad taas Wahli kirjatöödest, kus ta on aktiivselt kritiseerinud inimõigustega seonduvat Kataris. Teisalt viidatakse aga nois kommentaarides hoopis Wahli surmale eelnenud tervisehäiretele ning imestatakse, kuidas üldse saab mõrva võimaluse üle tõsiselt aru pidada.
See, kuidas asjad tegelikult olid, seda ei saa me vist mitte kunagi teada, kuid kindel on see, et meie osaks on elada mürgitatud keskkonnas, kus kahtlus võimaliku tapmise osas ei saagi kaduda. Selline on tänane jalgpallielu. Ja veel. Loomulikult esitatakse nois kommentaarides FIFA-le ka retoorilise alatooniga küsimusi, milles soovitakse teada, miks saadab FIFA kaastundeavaldusi ühe ajakirjaniku surmaga seonduvalt, kuid vaatab mööda kõigist neist hukkunud inimestest, kes turniiri korraldamise üldse võimalikuks tegid. Ka selline on tänane jalgpallielu.