Ma ei tea öelda, millal täpselt tekkis jalgpallikeelde mõiste solidaarsusprintsiip, seda ka eesti keeles, küll aga võib sellest tuleneva mõtteviisi eaks arvutada umbes poolteist aastakümmet, kui FIFA (ja hiljem ka UEFA) erinevatest rahastusprogrammidest jagatavad toetused riikide alaliitude juhtimise aluseks olid kujunenud. Seda just väikseid riike silmas pidades. Asja mõte on selles, et kuigi väiksemate riikide panus FIFA ühiskassasse on pisike või täitsa olematu, jagab FIFA erinevate programmide kaudu kohaliku jalgpalli arendamiseks toetusi kõikidele alaliitudele. Eestiga sarnastes väikeriikides on nendest toetustest kujunenud kohaliku jalgpalli arendamise nurgakivi.
Et aga asi selgem oleks, tuleks tähelepanu juhtida, et solidaarsusprintsiip terminina on oma algset tegelikku sisu silmas pidades eufemism, mis pidi varjama FIFA ja tema alaliitude vastastikuse ebaterve sõltuvussuhte teket. Nähes aga täna, millise vaimustusega solidaarsusprintsiibist kõneldakse, võib seda trikki pidada õnnestunud. Tegelikult oli FIFA mõnest konkreetsest juhtumist tulenevalt oma liikmetele ka varasematel perioodidel rahaeraldustega toeks olnud, kuid enne Sepp Blatteri valimist FIFA presidendiks 1998. aastal ei kuulunud selline poliitika organisatsiooni põhiprintsiipide hulka. Kuna FIFA presidentivalimistel lähtuti FIFA loomise käigus sätestatud aluspõhimõttest, mille kohaselt on igal riigil üks hääl, tegi Blatter panuse töökindlale meetodile, lubades alaliitudele nende hääle eest raha. Et kriitilise osa FIFA liikmeskonnast moodustasid alaliidud, kellele lubatud summad polnud Blatterile FIFA ühiskassat käsutades ülejõu käivad, kuid olid sellegi poolest alaliite meelitavad, tagas taoline poliitika ühelt poolt Blatteri võimu, samal ajal aga kahepoolset sõltuvussuhet võimendades. Istuv võim vajas alaliitude hääli, alaliidud FIFA raha.
Sepp Blatterit ja tema rahaloopimist võib tagantjärele hinnates pidada peaaegu et sünonüümideks. (Foto allikas: Twitter, @ForeignPolicy)
See järeldus annabki võimaluse mõelda, et Blatteri juurutatud poliitikas ilmneb küllaltki edukalt varjatud tõsiasi, et rahaeraldiste ideeliseks aluseks polnud mitte soov arendada ülemaailmset jalgpalli, vaid Blatteri soov kindlustada oma võim. Probleemi arusaadav kese tuleneb asjaolust, et jagatava raha teenimisel, mis paljude väiksematele riikidele oluliseks muutus, puudus põhimõtteliselt nende endi panus, samas kui suurematel alaliitudel, kes selle raha tootsid, jäi puudu võimest sedasama raha jagavat Blatterit kontrollida. Teine probleem on aga veidi keerulisemalt tabatavam, ning õigupoolest pole ma sellele vist kirjanduses otsa sattunudki. Nimelt võiks mõelda ka selle üle, et FIFA rahasüstid hakkasid forsseerima kohalike alaliitude tööd ning mu praeguse kahtluse kohaselt tehti seda sageli kohalikku vastuvõtuvõimet ja vajadusi arvestamata. Tulen selle juurde allpool.
Et Blatteri algse idee puhul pole tegemist ala arendamise soovist lähtunud ideega, seda näitab ka asjaolu, et kõiksugu goal-program´iteks tituleeritud projektid nuputati välja pärast rahaeralduste väljalubamist, nagu ka raha kasutamist jälgivad kontrollimehhanismid. Asi on selles, et kogenud santažeerijana mõistis Blatter hästi, et kui ta oma rahalubadusi jagades ükskõik mis suunas liikuma hakkavate rahavoogude suhtes niisama hooletu on nagu oli seda tema eelkäija João Havelange, võib ka tema enda koht löögi alla sattuda. Seda teadis ta oma kogemusest, kuna ta ise oli oma ajal Havelange´i valgustkartvatele finantstegudele jälile saanud ning seejärel väljapressimist meetodina kasutades tollelt FIFA juhtimise sisuliselt üle võtnud. Seega esitles Blatter väljalubatud rahaeraldusi kohaliku jalgpalli arendamiseks mõeldud ressursina, kuid mille sisu hakati välja töötatama alles siis, kui Blatter juba president oli. Kohustus oli küll võetud, kuid ellu hakati lubadusi viima läbimõtlematult.
Kuigi Blatter leiutas jalgpalli arendamise sildi all rahaeraldisi lubades soliidse ja esmapilgul tunnustust väärt pakendi, millise kuvandi loomiseks Blatter ise mööda maailma sõitis ja selle käigus ka näiteks Tallinnasse jõudis, ei pööranud aga FIFA oma projektide elluviimisel suuremat tähelepanu sellele, milline oli iga konkreetse riigi valimisolek raha otstarbekalt kasutada, kuid mis praegusel juhul vahest veelgi olulisem, huvi ei tuntud ka selle vastu, kas konkreetses kohas üldse oli piisaval hulgal ühiskondlikku ootust jalgpalli edendamise järele. Niisiis mõtlengi ma praegu nii, et Blatteri idee on kui uitmõtte, üksnes oma huvisid silmas pidav illusioon, mis lõi otsustavalt sassi FIFA liikmesriikide koduse jalgpalli loogilise arengu, millisena ma mõistan süsteemi, mis on kohustatud arvestama kõige sellega, millest FIFA oma rahaeraldisi tehes mööda vaatas. Teisisõnu öeldes arenes enne FIFA sekkumist jalgpall kohtades arusaadavas suunas, mis tähendas, et alaliidud pidid enne igat oma sammu järele mõtlema, kas neil on oma ideede läbiviimiseks piisavalt omavahendeid ning kultuurilist toetust, millel lõppude lõpuks rajanes ju ka nende endi vastutus. Seevastu FIFA rahasüstid, mis oma algupärases idees pidid tagama Blatterile presidendikoha, tõid alaliitudele uue raha ning pani need ühtäkki sundolukorda, kus jalgpalli edendamine kisti välja tema loomulikust keskkonnast. Nii pandi alus olukorrale, kus FIFA vahendid lubasid luua küll jalgpalli koos hoidva raami, kuid jäi arusaadavalt hätta siis, kui seesama raam oli vaja täita ka sisuga. Kohe toon ka näiteid.
Vastse FIFA presidendi Sepp Blatteri esimene intervjuu World Soccerile 1998. aastal. Küsitlejaks nimekas Keir Radnedge. (Foto allikas: worldsoccer.com)
Niisiis leian, et kõiksugu goal-program´ide algupära oleks mõistlik otsida võimusuhetest, mitte aga ideest, millena võim seda näidata on püüdnud. Võimusuhete roll saab veelgi selgemaks, kui mõelda, et needsamad rahaeraldused on võimaldanud ka kohtadel istuvatel võimudel oma positsiooni kinnistada. Nii on juhtunud ka Eestis. Nagu mina olen aru saanud, siis FIFA on küll aastate jooksul raha kasutamise osas kontrollimehhanisme tugevdanud, bürokraatiat suurendanud, kuid jätnud konkreetsete otsuste tegemise siiski kohtadele. Iga avatud organisatsiooni puhul saaks öelda, et selline meetod on tulemuslikum kui otsejuhtimine keskusest, kus sageli ei pruugita mõista koha eripärasid ja tunda tolle vajadusi, kuid riikides nagu Eesti, kus tippjalgpalli juhtimises võimude lahususe printsiip alaliidu ja klubide suhetes on muutnud enam kui küsitavaks, võib selline meetod muude hädade kõrval kaasa tuua olukorra, mis väljendub võimu iseendasse kapseldumises, jäädes sellest väljas olevatele ideedele suletuks. Sel juhul ei saa, ei oska, ei tea või ei taha sekkuda ka FIFA, kes, nagu öeldud, ei tunne kohalikke olusid ega selle vajadusi, ning jälgib üksnes seda, et kohalik võim eraldatud summasid otsejoones vasakule ei pane. Senikaua, kui sellega asjad joones, ei kõiguta kohalikku võimu mitte ükski sisene või väline jõud.
See on argine tõsiasi, mis Eesti jalgpalli puhul õigupoolest alles ootab avastamist, kuid praegu hüppan sellest siiski üle, kuna tahan tähelepanu hoida eelpool nimetatud tähelepanekul, et FIFA rahasüstid muutsid otsustavalt ala loomulikku arengut kohtadel ning kindlasti kuulub nende kohtade hulka ka Eesti. Iseenesest poleks selles midagi hullu, kui taoline solidaarsussüsteem elujõuline oleks, ent kui toetuda eelpool välja pakutud versioonile, et idee algupära ei tulene soovist arendada ülemaailmset jalgpalli, võib see süsteem niisama ootamatult nagu see tekkis ka kokku variseda.
Taoliselt sõnastatud kahtluse esitamiseks pole mitte ükski varasem periood rahvusvahelises jalgpallielus kohasem olnud. Esiteks seepärast, et maailma suurim jalgpalliliit on sattunud oma ajaloo suurimasse moraalsesse kriisi ning pole võimatu, et Katari MMi järel FIFA-l oma liikmelisuse tervikut säilitades raskeks läheb. Arvestan sellesse tervikusse liikemisriigid, sponsorid, meedia ja praegusel kujul korraldatavad võistlused. Ma tõesti ei imestaks, kui sellest tervikust tasapisi tükke hakkaks välja pudenema. Heitlikku jalgpallimaastikku silmas pidades tuleb arvestada veel ka sellega, et Euroopa klubijalgpallis hakkab ühe intensiivsemalt maad võtma idee superliiga loomisest ning kui sellesarnane initsiatiiv iseseisvana teostuma peaks, ja juhtub see varem või hiljem, saaks esimeses järjekorras hoobi just solidaarsussüsteem, sel korral küll UEFA-st lähtuv, kuid põhiidee jääks samaks. Nimelt teeks süsteemi kokkuvarisemine arusaadavaks, et tegemist oli hoopis sõltuvussüsteemiga. Kas sellise stsenaariumi käivitudes oleks väikestes sõltuvusriikides nagu Eesti võimalik jalgpall suunata tagasi tema loogilistele radadele, mis keskendub kultuurilistest ja majanduslikest siseimpulssidest lähtunud vajaduste rahuldamisele, selle kohta ei oska täna vist keegi arukat vastust anda, ja seda ennekõike seepärast, et ega sellist küsimustki esitatud ole.
Eelmise aasta aprillis avalikuks saanud Euroopa suurklubide plaan kutsuda ellu nn Superliiga, pälvis üle Euroopa suures osas vastuseisu. (Foto allikas: Twitter, @FootballJOE)
Eesti puhul saab kindlasti öelda, et solidaarsussüsteemid on aidanud edukalt üles ehitada jalgpallilist sisu koos hoidva raami, ent kui hakata sellesse sisu paigutama, ilmneb, et loodud raam ebaloomulikult suur on. Toon mõned näited, kus rohkem või vähem solidaarsussüsteemi toel loodud karkasside puhul võiks mõelda, kas see ülesehitatud süsteem on elujõuline ka juhul, kui seda koos hoidvad solidaarsussüsteemid kokku peaks varisema?
Alustada võiks Tallinna kesklinnas laiutavast rahvusstaadionist (või kuulub see hoopis ühele klubile... järje pidamine on ammu sassis), mis oma tänases suuruses on välja müüdud vaid üksikutel kordadel, ja üksnes Eesti jalgpalli konteksti silmas pidades tuleb noistki kordadest maha lahutada too kõige esimene mäng, kui väljakul olid kaks Madridi võistkonda. Pole muidugi võimatu, et Eesti koondise või klubiga seonduvalt selline asi millalgi jälle võiks juhtuda võiks, kuid selleks peab eeltingimusena täituma nõue, et mõne suurturniiri valikgruppide loosimisel saaks Eestile osaks loosiõnn, mis Tallinnasse mõne alistamatu suurriigi peaks tooma. Tänastes oludes ja üldises jalgpallimeelsuses on aga keeruline ette kujutada, et selle staadioni täidaks pilgeni ka mäng, kus Eesti jalgpallurid favoriidina väljakule lähevad. See tähendab, et nii suure staadioni järele puudub ühiskondlik vajadus.
Veel võiks osutada alaliidu sõnastatud profiliiga ambitsioonile, kus samuti on ühiskonna ootusi üle hinnatud. Sel hooajal meelitas parim võistkond tribüünidele keskmiselt 509 pealtvaatajat, kuid arvestades, et see arv saadakse kokku nn täpploenduse teel (oli vist selline sõnastus), kus võetakse arvesse kõik tribüünil olevad inimesed, tähendab see samas ka seda, et loetuellu satub ka inimesi, kes pääsenud staadionile piletit ostmata. Aga just piletiga pealtvaatajatest tuleb otsida ala jätkusuutlikku võimekust. Palju neid mängudel tegelikult käib, seda ma ei teagi. Ka ei saa profiliiga ambitsioonide puhul tähelepanuta jätta, et liiga praktikast võib leida märke, mis lähevad otsejoones vastuollu profiliiga idee definitsiooniga. Pean silmas olukorda, kus osadele mängijatele on palka maksnud alaliit. Selle üle järele mõeldes peaks jõudma kahtluseni, et ajal, mil alaliit on sõltuvuses rahvusvahelisest solidaarsussüsteemist, väljendub alaliidult palgaraha vastu võtva klubi tegutsemises juba teise astme sõltuvus. Ka selle näite põhjal võib väita, et üles on ehitatud struktuur, mis selle sisu jaoks liiga suureks osutunud. Siit jätkates tuleb liigat puudutav sõltuvussuhe ilmsiks ka juhtumi puhul, kus klubifänlust ülalt alla liikuval printsiibil luuakse, kusjuures ka selle projekti käimatõmbavaid jõude tuleb otsida kõnealustest süsteemidest.
Nii palju kui mina aru saan, pole ühel väikesel riigil nagu Eesti praeguse solidaarsussüsteemi kokkuvajumise ärahoidmiseks mitte ühtegi poliitilist, majanduslikku või kultuurilist vahendit. Ainsat kaitset võiks näha selles ühesainsas hääles FIFA-s, mis kehtiva korra hoidmiseks antakse parasjagu just sellele, kes korda säilitada lubab. Muus osas pole aga muid vahendeid kui kõvasti lärmi lüüa, kui sellele väljakutse on esitatud, nagu juhtus eelmise aasta kevadel superliigaga seoses. Ega Eestis tehtud lärm küll väljapoole Eestit ei jõudnud, küll aga saadi Eestis teada, et samamoodi mõtlejaid Euroopa omajagu palju oli. Sellest kõigest ei soovita ma aga lasta end ära petta ning pigem kuulaks ma emotsioonidega laetud kisa asemel hoopis argumenteeritud arutelusid teemal, kuidas võiks jalgpallielu välja näha siis, kui solidaarsussüsteemid tõepoolest kokku peaksid vajuma.