Jim Bouton oli elukutseline pesapallur, kelle MLB karjäär jääb vahemikku 1962-1978, kes oma debüütaastal tuli World Seriesi võitjaks ning aasta hiljem kuulus Tähtede Mängu koosseisu, kuid kes hoolimata karjääri säravast algusest taandus hiljem lihtsalt tubliks, kuid keskpäraseks mängijaks, kellel suure tõenäosusega pole mitte kunagi asja Hall of Fame´i ehk Kuulsuste Halli. Ometi on tegemist inimesega, kelle pesapallipärand on sedavõrd kaalukas, et minu arusaamise kohaselt peaks Ameerika Ühendriikides teadma teda igaüks, kes pesapalli vastu keskmisest rohkem huvi on ilmutanud. Boutoni pärandi sisuks on kohaliku profispordi täiesti uutmoodi esitlemine, selle näitamine „nii nagu see tegelikult on“, kui kasutada Boutoni endi sõnu, ning vormitud on see pärand esmakordselt 1970. aastal ilmunud raamatuks, mis kannab nime „Ball Four“.
Tegemist on raamatuga, millest lähtuva poleemika saab kokku võtta ühe lausega ning mida on ühtmoodi tunnistanud nii Bouton kui ka tema kriitikud. Asi on selles, et Bouton eirab raamatut kirjutades ammust pesapallisisest reeglit, mis mõnel juhul on ka klubimajade ustele üles riputatud. See ütleb: „Kõik, mida sa siin näed; kõik, mida sa siin ütled; kõik, mida sa siin teed; kõik see siia ka jääb“ (i.k „What you see here, what you say here, what you do here, let it stay here.“). Ja nois klubimajades nägi, ütles ja tegi Bouton nii mõndagi.
Jim Bouton oma kuulsa raamatu kirjutamise päevil Seattle’i mänguvormis (Allikas: Twitter: SABR)
Tegemist on päeviku vormis avaldatud autobiograafiaga, milles Bouton teeb tähelepanekuid 1969. aasta hooaja kohta, mille esimesed päevad aprillis veetis ta vastloodud Seattle Pilots´is, seejärel saadeti kaheks nädalaks Seattle organisatsiooni madalamas liigas asuvasse Vancouver Mounties´sse, siis kutsuti taas tagasi Pilots´isse ning viimaks augustis Houston Astrosi ridadesse kaubeldi. Ühe hooaja piires sebimist seega omajagu, kusjuures arvesse tuleb võtta sedagi, et toona 30-aastane Bouton oli ka pereinimene. Ometi ei seganud kohvrite pidev kokku- ja lahti pakkimine, sagedased lennu- ja bussireisid ning uute nägude armee, mis Boutoni argielule sisu andsid, tal iga päev ka kirjatööle pühenduda. Ühes hilisemas intervjuus on ta öelnud, et just temasugusel, keskpärasel mängijal, kel päris iga päev väljakule asja polnud, oli aega elu üle järele mõelda, eluolu tähele panna, seda mõtestada. Kõigil neil, keda kohustused ja tihe argipäevarutiin pidevas rattas hoiavad, üldjuhul taolisteks mõttetoiminguteks aega lihtsalt pole. Bouton on toonud kõneka näite. Ta on öelnud, et kui ta peaks valima USA presidendi või USA presidendi uksehoidja mälestuste vahel, valiks ta kindlasti viimase. Seda tuleb mõista nii, et oluline pole mitte sündmuste koguhulk ja neis osalemine, vaid võimalus sündmusi kõrvalt näha ja nende üle järele mõelda. Sellist võimalust ja aega elukorraldus 1969. aastal Boutonile ka pakkus.
Bouton oli pitcher, viskaja, mis on kõige tähtsam ja tähelepanuväärsem amet väljakul, millele võib konkurentsi pakkuda veel vaid catcher ehk püüdja, sest viskaja töö panus selgub alati koostööst püüdjaga. Kuid tulenevalt viskaja visuaalselt domineerivast positsioonist jääb püüdja roll sageli varju. Viskaja seisab uhkes üksilduses kõrgendikul keset väljakut ning kelle iga liigutus nagu ka näost välja loetav emotsioon kõigile näha on; püüdja seevastu on kükakile surutud, kelle kohalolu varjavad teda ümbritsevad lööja ja kohtunik ning keda lisaks varjab veel ka nägu kattev mask. Niisiis, viskaja on eriline. Bouton oli viskaja. Bouton oli eriline.
Kuid tema formaalsusest lähtuv erilisus piirdus sisulises erilisuses mõne aastaga. Juhtus nii, et mingil põhjusel minetas ta paariaastase MLB-karjääri järel oskuse visata kiirpalle (i.k fastball), mis vähendas kriitiliselt tema oskustearsenali, muutus vastase lööjatele lihtsamini ennustatavaks ning mis lõpliku tulemusena taandas Boutoni tubliks, kuid keskpäraseks mängijaks. Ei enamaks.
„Ball Four“ raames seotakse fastballi kaotusest tekkinud kaks kaastulemit – sportlikku positsiooni loovutamine ja vaba aja teke mõttetööks – üheks tervikuks, millele praegusel juhul osutada on hädavajalik, sest just sedasi nihutame lähemale arusaamist, miks pesapallikogukond raamatu ilmumise järel selle autorile selja keeras. Bouton on ise öelnud, et kui taolise raamatu pannuks kirja mõni esimese suurusjärgi staar (Bouton on hilisemates intervjuudes sageli nimeliselt välja toonud Mickey Mantle´i, New York Yankeesi mängija, kellega Bouton koos 1962. aastal World Seriesi võitis), oleks raamatut muidugi märgatud, see võinuks olla isegi šokeeriv, kuid pesapallikogukond poleks kirjutajale tulenevalt tema positsioonist sportlikkus hierarhias viltu vaadanud. Kuna aga sellise raamatu koostas n-ö mittekeegi, varuviskaja (i.k relief pitcher), kelle sihtmärgiks olid ka temast palju kõrgemal sportlikul astmel asuvad mängijad, võib ka nende rõhutatud solvumine arusaadav olla.
Mille pärast siis mängijad end puudutatuna tundsid? Kuna praegu pole eesmärgiks raamatus kõneldud lugude ümberjutustamisega, piirdugem lihtsalt üldiste osutustega. Näiteks kõneles Bouton pesapallurite joomisharjumustest, narkootikumide tarvitamisest, suhetest prostituutidega, aga ka sellest, kuidas abielumehed klubist saadud ootamatuid rahalisi preemiaid oma naiste eest varjasid. Möll käis igal rindel! Sellest kõigest kirjutades ei jäänud Bouton anonüümseks, vaid ta ladus lagedale ka nimed, mida omakorda võimendab raamatu dialoogiline ülesehitus. Niisiis võivad paljud mängijad tsitaadi vormis esitatuna peale sattuda omaenda öeldule, mis ärritas neid mitte seetõttu, et kirja pandu vale olnuks, vaid seepärast, et algselt oli kõik öeldud teadmisega, et kõik see, mis klubimaja uste taga toimub, sinna ka jääb.
Muuseas, samal põhjusel materdasid „Ball Fouri“ ka paljud ajakirjanikud, kuid hiljem pakutud selgituste järgi põhjustas taolise reaktsiooni professionaalne kadedus. Erinevalt ajakirjanikest, kel Põhja-Ameerika spordikorralduse kohaselt on küll ligipääs enamusele klubimaja ruumidest, kuid kelle tee peatab uks, millel vaikimisele osutav viide, olid Boutonile need uksed avatud. Seepärast saigi ta lugejale pakkuda materjali, millele traditsiooniline avalikkusele informatsiooni pakkuv struktuur ehk ajakirjandus ligi ei pääsenud.
Raamat, mida tänaseks on müüdud miljoneid. Autori suhtes ausaks jäädes tuleb tunnistada, et ta eneseiroonilisel moel on halastamatu ka iseenda suhtes, mis väljendub juba raamatu pealkirjas. Nimelt märgib „ball four“ pesapalliterminoloogias olukorda, kus viskaja ehk siis praegusel juhul Bouton ise, pole vastasvõistkonna mängijat nelja viskega mängust välja visata suutnud ning too mängija pääseb esimesse pessa. Ball four märgib viskaja kaotust.
Omaette tähelepanu väärib ka MLB toonase komissari Bowie Kuhni reaktsioon, kes raamatu ilmumise järel Boutoni vaibale kutsus ning talle varem koostatud kirja allkirjastamiseks ette lükkas. Selles öeldi, et kogu raamat on väljamõeldis, raamatu toimetaja luul ning Boutonil olla selle ilmumise pärast häbi. Bouton sellele kirjale oma allkirja ei andnud. Ta on hiljem öelnud, et sageli toovad keelud kaasa endaga risti vastupidise tulemuse ning ta usub, et Kuhni reaktsioon aitas raamatu edule hoopis kaasa.
Vikipeedia andmeil kadusid esimesed 5000 eksemplari poelettidelt kiiresti ning tänaseks mõõdetakse raamatu tiraaži miljonites. 1996. aastal valis New York Public Library selle raamatu XX sajandi tähtsaimate teose hulka ning nii võib Boutoni nime leida ka samas nimekirjas koos Ernest Hemingway, Marcel Prousti, Virginia Woolfi ja Vladimir Nabokoviga. Ajakiri Time on aga raamatu valinud kõigi aegade saja tähtsama mitte-ilukirjandusteose hulka. Kuus aastat pärast raamatu esmailmumist tegi telejaam CBS katse tõmmata käima raamatu põhjal loodud komöödiasari, kuid selle eluiga piirdus viie episoodiga.
Alustades tänasel päeval „Ball Four“ lugemist lootusega end šokeerida lasta, toob see endaga kaasa pettumuse. Spordimaailm, nagu suuresti ka muu avalik elu, on end tänaseks sedavõrd põhjalikult alasti tirinud, et tavalugeja šokeerimiseks läheb vaja juba hoopis kangemat kraami kui Bouton seda pakkuda suudab. See aga ei tähenda, et Boutoni teosel tänasel päeval väärtust pole, ning ühele väärtusele sooviks eraldi tähelepanu juhtida. Nimelt võib Boutoni raamatut vaadelda spordiajaloo kirjutuse olulise lähtepunktina, vähemalt Põhja-Ameerika traditsioonis, mis pani aluse spordikirjutuse lahtiraputamise müütilistest ilmingutest. Just need on aga aluseks silmakirjalikele hinnangutele ja sealt tulenevalt ka vildakatele ootustele spordimeedias, mis on aga juba teema, millega ka eestikeelne spordikirjutus igapäevaselt kokku puutub. Ja seda ka täna.
Boutoni raamatu põhjal tehtud komöödiasarja Ball Four eluiga jäi lühikeseks. 1976. aasta septembris esimest korda eetrisse pääsenud saate võttis CBS viie episoodi järel kavast maha.