Augusti viimastel päevadel toimus Tartus neljapäevane spordifilmide festival, mille raames näidati aegade üht tuntumat pesapalli tõsielusündmustel põhinevat mängufilmi Moneyball. Kümme aastat tagasi valminud filmis usaldati peaosa Brad Pittile, kelle kehastada on mees, keda võib pidada viimase veerandsaja aasta oma valdkonna üheks kõige olulisemaks tegijaks. Selle inimese nimi on Billy Beane.
Beane on mees, kes suutis muuta väljakujunenud arusaamu pesapallist ning kuigi tema pärandi olulisuse üle on vaidlusi peetud alates tema uuenduslikest töömeetoditest, ei eita keegi, et vähemalt ühte suutis ta küll - nimelt seda, et väljakujunenud arusaamad millegi toimimisest ei tähenda veel seda, et neid arusaamu muuta ei tohiks. Pigem tuleb mõelda, et kui teeksime täna kõike nii, nagu eile, oleksime ka homme seal, kus eile olime. Kõik saab alguse julgusest esitada väljakutse kinnistunud veendumustele, kuid loomulikult peab sellise väljakutse esitaja paratamatult leppima sellega, et ta vähemalt mõneks ajaks autsaiderite hulka arvatakse. Nagu lääne mõttelugu saab seda väita Koperniku kohta, saab pesapallilugu teha sedasama ka Beane´i suhtes.
Billy Beane. (Allikas: Twitter @GMBilly_Beane)
Kes siis Beane on ja millega ta õigupoolest hakkama sai? Ärgem ajagem asju keeruliseks ning vaadakem esmalt, mida ütleb ingliskeelne Vikipeedia. Sealt saame teada, et Beane on sündinud 1962. aastal ning on ka täna hea tervise juures ja igati tegus. Ta on vähemusosanik nii MLB-sse kuuluvas Oakland Athletics, nagu ka kahes Euroopa jalgpalliklubis - Barnsleys ja Alkmaaris.Noorena oli Beane eduks pesapallur, kuuludes aastatel 1984-1989 MLB-sse, kus ta jõudis esindada nelja meeskonda. Hetkel pakub neist huvi vaid üks - juba mainitud Athletics, kus Beane veetis mängijana oma karjääri viimaseks jäänud hooaja 1989. aastal ning kus ta 1997. aastal klubi tegevjuhina ametisse määrati. Just sellelt positsioonilt tehtud otsused on kinnistanud tema koha pesapalliajaloos, mille Moneyball esmalt raamatuna (autor Michael Lewis, 2003) ja hiljem filmina põlistanud on.
Uurides World Seriesi võitjate ajalugu selgub, et Athletics on New York Yankeesi ja St. Louis Cardinalsi järel edukuselt kolmas klubi. Peaks vist siiski täpsustama, et Oaklandis pesitseb frantsiis alates 1968. aastast, olles enne seda tegutsenud Philadelphias (1901-1954) ja Kansas Citys (1955-1967), ent kuna Põhja-Ameerika spordisüsteem on rajatud frantsiisidele, mille asukohta omanik muuta võib, ulatub ka tänase Athleticsi ajalugu aastani 1901. World Seriesi on Athletics võitnud üheksa korda, Oaklandi-päevil on Seriesi mängudele jõutud kahel perioodil kolm korda järjest (1972-1974 ja 1988-1990), võidetud neist on neli (1972-1974 ja 1989).
Seega lahkus Beane 1989. aastal Oaklandist selle kõrghetkel, kuid ajal, mil ta järgmise kümnendi lõpus sealsamas tegevjuhitööd alustas, oli klubi oma kunagised positsioonid loovutanud. Põhjuste tagaajamine, miks nii läks, pole praegu eesmärgiks, küll aga peaks niigi arusaadav olema, et tulenevalt positsioonide loovutamisest pidi organisatsioon muutma oma seniseid töömeetodeid. Beane ühe peamise vastutajana teadis seda, küllap teadsid seda ka kõik teised, kuid Beane oli see, kes avastas ka toimiva lahenduse. Enne lahenduse kirjeldamist tuleb aga teha väike kõrvalepõige.
Billy Beane’i pesapallipärand käsitletuna mängufilmis ja raamatus.
Ajaloolane John P. Rossi on teinud õpetliku tähelepaneku, öeldes, et juba ühistele reeglitele allutatud pesapalli algusaastetel mõisteti, et mängu näol on tegemist matemaatilise imega. Ta pidas silmas, et erinevalt enamuses teistest pallimängudest võimaldab pesapallistatistika emotsioonidest vabastatult küllaltki täpselt hinnata endisaegsete mängijate taset ning analüüsida ammuseid mänge.
Rossi tähelepanekud olid rangelt teoreetilised, seevastu ajaloohuvilised statistikud, keda alates 1970. aastast ühendab Ameerika Ühendriikides tegutsev pesapalliuuringute selts SABR (The Society for American Baseball Research) ning mille liikmeid on täna üle kogu maailma umbes 6000, on aastakümnete pikkuse ühistöö jooksul pesapalli „matemaatilisele imele“ ka reaalsema sisu andnud. Töö endisaegsete mängijate täpse statistika väljauurimisel ja sellest tulenevalt neile valdkonna ajaloos positsiooni leidmisel käib täie hooga ning digiajastu võimaluste tingimustes pole väsimuse märke näha ka täna.
Sellise töö puhul on aga vaja tähele panna, et statistikud liiguvad ajalisel teljel suunaga eilsesse, Beane aga avastas, et sedasama meetodit saab rakendada ka homse päeva eesmärke silmas pidades. Selleks pidi vaatluse alla võtma aktiivsete mängijate statistika, pihta saama nende kvaliteetide ning selle pinnalt ennustama, milline võiks olla nende edasine karjäärikõver. Sellise avastuse tegi Beane 1990ndate lõpus ning tõele au andes tuleb öelda, et isegi juhul, kui keegi oleks varem sellise ideega lagedale tulnud, jäänuks see paratamatult pelgaks mõtteharjutuseks. Selleks on vähemalt üks objektiivne põhjus - statistika vormiline korraldus. SABRi esimestel kümnenditel oli kogu statistika avaldatud üksnes paberil, mis eeldas ükskõik millise kvalitatiivse statistilise võrdluse läbiviimisel mahukat paberitööd. Teisisõnu öeldes oli tegemist käsitööga. Kuna aga statistika on valdkond, mille usaldusväärsus kasvab proportsionaalselt selle mahu kasvuga, on ka arusaadav, et statistilised töötlused SABRi alguspäevil ei saanud olla võrreldavad Beane meetoditega, kelle käsutuses olid juba võimekad ja kiired personaalarvutid. Ja sellest tulenevalt ei saanud tekkida ka selliseid ideid, millega Beane lagedale tuli.
Ometi pole SABRi panus pesapalli arengus pole vaid akadeemiline, vaid seal tehtud statistilised avastused on otseselt mõjutanud arusaamist pesapallist. SABRi statistikud on tähelepanu juhtinud ja andmeid kogunud paljude spetsiifiliste pesapallimängu ajal tehtavatele liigutuste kohta, mis juhtisid Beane tähelepanu asjaolule, et selles mängus on varjul palju seni varjatud kvalitatiivseid omadusi, mida palja silmaga tuvastada väga keeruline ning mis saab ilmsiks alles mahuka statistilise võrdluse läbiviimisel.
Näitleja Brad Pitt Ameerika Ühendriikide mõjukaima spordiajakirja Sports Illustrated esikaanel. (Allikas: si.com)
Niisiis hakkas Beane piiratud eelarvega Athleticsit juhtides turult otsima mängijaid, kelle kvalitatiivsed omadused polnud palja silmaga nähtavad, mis aga omakorda tähendas, et need mängijad olid turul odavalt saadaval. Pikka lugu lühidalt kokku võttes saab öelda, et Beane klappis turult odavalt kokku varjatud spetsiifiliste oskustega mängijad, kellega edasi töötamine jäi juba treenerite ülesandeks.
Eks needsamad treenerid Beane omajagu veidrikuks pidasid, konfliktid tekkima olid lihtsad ning Moneyballi ekraniseering nendele konfliktidele üles ehitatud ongi. Ja kuigi sildu põletati mõlemalt poolt, on tõsieluline fakt sama ka see, et Beane´i kokku pandud mängijatest moodustatud Athletics osutus reaalseid võimalusi arvestades väga edukaks. Sportlikuks kulminatsiooniks võib pidada 2002. aastal saadud 20 mängulist võiduseeriat, mis Ameerika Liigas püsis rekordina 15 aastat. Just see episood on „Moneyballis“ välja mängitud emotsionaalse kõrghetkena, kus Pitti kehastatud autsaiderist saab kangelane.
Ühele tähelepanekule tasub veel osutada. Kui otsida Youtube´ist rekordini viinud Scott Hattebergi kõnealust lööki, võib leida kaks samal ajal üles pandud klippi, mille võrdluse teeb huvitavaks asjaolu, et kui reaalselt aset leidnud dokumentaalset episoodi on vaadatud 1,4 miljonit, siis Moneyballi fiktsiooni 2,1 miljonit korda. Võiks mõelda nii, et kui dokumentaalne klipp räägib sellest, kuidas sündmused aset leidsid, siis fiktsioon sellest, mis tähenduse me neile sündmustele anname. Siit edasi mõeldes võiks järeldada, et sündmuse olulisus selgub alles sellele antud tähenduse järel, mispärast julgen väita, et kui poleks Moneyballi, poleks Hattebergi dokumentaalsel klipil kaugeltki mitte nii palju vaatamisi kui neid praeguseks kogunenud on.
Hattebergi löök esmalt reaalses mängus ning seejärele Moneyballis.