Järgneva kirjatüki paremaks mõistmiseks soovitan tutvuda varem siinsamas avaldatud looga, milles teen esmase sissevaade pesapalliunistuse fenomenile, mis ameerika ühiskonnas tuvastatav hiljemalt 20. sajandi algusest ning mis inspireerinud inimesi ka väljaspool pesapalli.
.
14. märtsil 1994. aastal avaldas tol perioodil vaieldamatult kõige mõjukam Ameerika Ühendriikide spordiajakiri Sports Illustrated (SI) esikaanel foto pool aastat varem Chicago Bullsiga lõpparve teinud ning seejärel pesapallis läbilööki üritanud Michael Jordanist, kus püütakse jätta mulje, et Chicago White Sox värvides Jordan, pingutusgrimass näol, lööb pallist enam vähem poole meetri jagu mööda. "Kao minema, Michael!" kuulutab ajakiri, ja lisab: "Jordan ja White Sox valmistavad pesapallile piinlikkust".
Kõigi aegade parimaks korvpalluriks peetava Jordani korvpallurikarjääris võib eristada nelja perioodi - ülikooliaastad Põhja-Carolinas (1981–1984), Chicago Bullsi esimene periood (1984-1993), Chicago Bullsi teine periood (1995-1998) ning Washington Wizards (2001-2003). Kui aga kõnelda Jordani sportlaskarjäärist tervikuna, tuleb sellesse mahutada ka Bullsi perioode lahutav pesapallipüüdlus Chicago White Sox organisatsiooni ridades. Järgneva arutelu käigus esitatakse kaks põhiküsimust. Esiteks, miks võttis Jordan ette teekonna üritamaks pesapallis läbilööki, ning teiseks, hoides meeles SI teravat kriitikat, kuidas hinnata pesapalliringkondadest lähtunud reaktsioone sellele?
Sports Illustratedi palju kõneainet tekitanud esikaas 1994. aasta märtsist. (Allikas: si.com)
Esimesele küsimusele vastust otsides võiks esmalt pöörata tähelepanu ühele küllaltki värskele materjalile, mille pakub välja eelmisel aastal Netflixi vahendusel üle maailma omajagu tähelepanu pälvinud dokumentaalfilm "Last Dance". Jordanile üles ehitatult on selles võetud meenutada Chicago Bullsi kahte sportlikku domineerimisperioodi (1991-1993 ja 1996-1998), mille poolitajaks filmi peategelase ajutine lahkumine korvpallist. Aja jooksul on toda lahkumist püütud selgitada peamiselt kahele aspektile tuginedes - nendeks on sportlik motivatsioonipuudus ja süüdistused hasartmängudes osalemisel. Ent üks oluline põhjus, mille "Last Dance" jõuliselt välja toob, on veel ning praegu näib see olevat kõige olulisem - selleks on Michaeli isaga juhtunu. 1993. aasta suvel, napilt üks kuu pärast seda, kui Bulls kolmanda järjestikuse tiitli oli võitnud, leiti Michaeli isa James tapetuna. Tegemist polnud mingi tundmatu tüübiga. Tihti võis teda avalikus ruumis Michaeli kõrval näha, ta oli sage külaline poja mängudel ning teda tundis meedia. James Jordani surm oli üleriigilise uudisväärtusega.
Pidades nüüd silmas, et lõpuni usaldusväärne allikmaterjal jääb praegusel juhul väljapoole sirutusulatust, mis muu hulgas väljendub kultuurilises kauguses, keelelistes nüanssides, ajalises distantsis ja küllap veel muudeski pisiasjades, muutuks Michael Jordani edasise tegevusplaani kirjeldamine isegi kindlas kõneviisis formuleerituna paratamatult spekulatiivseks, mistõttu oleks kasulik osutada, et kõik järgnev ei pruugi kogu oma ulatuses tegelikkusele vastata. Seepärast oleks mõistlik tunnistada, et küllap pole mitte ühelgi inimesel peale Jordani endale teada, kuidas isa traagiline surm teda mõjutas ning kas tollest sündmusest tasub otsida spordikarjääris kannapöörde tegemise algeid. Igatahes rõhutab Jordan "Last Dance´is" korduvalt, et isa oli küll tema valikuid alati toetanud, kuid ta lisab ka, et isa olla alati lootnud, et pojast pesapallur saab.
Mõelgemgi siis esmalt nii, et Jordani pesapalli poole pöördumist võiks tõlgendada mälestustähisena isale. Kõlab ju ilusalt! Kuid olgu sõnastus ükskõik kui kõlav tahes, ammendav vastus esimesele küsimusele jääb siiski veel väga kaugel. Ei tasu arvata, et Ameerika Ühendriikides poleks kümneid miljoneid mehi, kes isa mälestuseks pesapalli kõige kõrgemal tasemel mängida ei sooviks. Sellisena ei eristu Jordan mitte milleski. Küll aga erineb ta kõigist teistest sellega, et talle oma unistuse teostamiseks võimalus anti. See aga tähendab, et Jordani isiklike ambitsioonide kirjeldamine lahutatuna välistest mõjutajatest muutub täiesti võimatuks.
6. oktoobril 1993 andis Michael Jordan sadade ajakirjanike ees teada, et tõmbab korvpallurikarjäärile joone alla. Tema paremal käel on spordiajaloolise hetke tunnistajaks Bullsi ja White Soxi omanik Jerry Reinsdorf (Allikas: Youtube)
Jordan sõlmis Chicago White Sox organisatsiooniga lepingu 7. veebruaril 1994. Ta oli siis 30-aastane ning tema viimane tõsisem mängukogemus jäi umbes tosina aasta taha. See aga ei tähendanud, et temas taas tärganud huvi pesapalli vastu märgatud poleks. Ei saa küll otseselt kinnitada, kuid julgen arvata, et Jordanit oleks oma ridades soovinud näha kõik MLB organisatsioonid, kuid kõik need, kes Ameerika spordiorganisatsioonide toonaseid omandimustreid teadma peaksid, oskavad ka selgitada, miks Jordani valikuks White Sox osutus. Kes soovib, võib seda valikut põhjendades lisada näpuotsaga ka sentimentaalsust, kuid tõsieluline fakt on, et Chicago Bullsi omanik Jerry Reinsdorf oli samaaegselt ka White Soxi omanik (ta on seda ka täna), kes oma suurima staariga alati häid suhteid oli püüdnud hoida. Üks selliseid püüdlusi väljendus pesapallilepingu pakkumises. Jordan sõlmis Soxiga Minor League (MiLB) lepingu ning pärast kevadtreeningut, mille jooksul võistkonnad treeningul osalevad mängijad nende taseme ja hetkevormi põhjal oma organisatsiooni erineva taseme võistkondade vahel ära jagavad, saadeti ta Birminghami Baronsi ridadesse AA-liigasse. Tegemist oli MiLB´i tugevuselt teise liigaga, mis tähendas, et traditsioonilisel moel karjääris edasi liikudes võinuks MLB avaneda Jordanile parimal juhul kolme aasta pärast.
Enne Birminghami minekut jõudis Jordan võistlusolukorras selga tõmmata ka White Soxi esindusmeeskonna mustvalge vormi, sest sellist võimalust ei saanud ju White Sox ometi kasutamata jätta. See läinuks vastuollu igasuguse normaalse äriloogikaga. Üks tähelepanuväärsemaid kohtumisi sai teoks täpselt kaks kuud pärast Jordani profilepingu sõlmimist, kui 7. aprillil kohtusid Chicagos linna MLB kaks võistkonda - White Sox ja Cubs. Cubsi koduväljakul Wrigley Fieldil toimunud mängu oli vaatama tulnud ligi 35 000 pealtvaatajat, kelle ees näitas Jordan päris head minekut, jõudes kahel korral pessa. Kevadistes sõprusmängudes oligi ta päris tubli. Kaitses mängis ta statistiliselt kõige ohutumal positsioonil ehk tagavälja paremäärel ning ka ründefaasis tegi ridamisi häid lööke, tema nimele kirjutati kodujooks ning ta aitas võistkonnakaaslastel jookse vormistada. Jordani tegelik tase sai aga selgeks siis, kui vastasvõistkonna viskajad pihta said, et Jordan suudab tabada vaid kiirpalle (i.k fastball). Kui aga tema suunas hakati viskama erinevaid trajektoore joonistavaid vintpalle, sattus Jordan raskustesse. Just ühe sellise vintpalli põhjustatud vingepussi tagajärje avaldas foto ning omapoolse kommentaariga ka viidatud Sports Illustrated ning sellest reaktsioonist võib välja lugeda pesapalliringkondade suhtumise tervikuna.
On 1994. aasta aprill ning hooajaeelses mängus lähevad vastamisi Chicago White Sox ja Chicago Cubs. Jordani teeb hea mängu ja jõuab kahel korral pessa. Videoklipp algab Cubsi mängude legendaarse kommentaatori Harry Caray läbiviidava intervjuuga, mille sissejuhatuses meenutab ta vestlusi Michaeli isaga, kes olla talle rääkinud, kuidas nad Michaeli lapsepõlves koos pesapalli olid mänginud. Nüüd ei suuda aga Caray ära imestada, et Jordan tõepoolest pesapallis läbi loodab lüüa. Ühes asjas saab küll selgust, tuleb nimelt välja, et olgu Jordan igal muul moel läbi ja lõhki spordimees, siis ujuda ta ei oska.
Millega taolist pahameelt selgitada? Esiteks arvan, et tõenäoliselt ei tule põhjuseid otsida asjaolust, et Jordan sai oma võimaluse kellegi teise arvelt. Võttes arvesse, et MiLB AA-liiga igasse klubisse kuulub umbes 30 mängijat, ei saa ühe koha hõivamine väga suuri värinaid ja sellele järgnevaid ümberkorraldusi põhjustada. Ka ei tundu usutav, et avalikkuse reaktsiooni võinuks põhjustada Jordani sportlik tase. SI fotot vaadates ja selle juurde kuuluvat kommentaari lugedes ei tohi hetkekski unustada, et sellel on jäädvustatud hetk, kus Jordan seisab silmitsi oma ala absoluutsete tippudega. Tema aga polnud tõsimeeli kurikat käes hoidnud enam kui kümme aastat. Niisiis oleks ajakirjanduse taoline reaktsioon üksnes sportlikke kaalutlusi arvestades mitte üksnes ülepaisutatud, vaid ka ebaprofessionaalne. Seda ei tahaks aga kuidagi uskuda, sest SI sõnastus on selleks liialt halastamatu.
SI kasutatud väljend "bag it", millele siin sai tõlkevasteks antud "kao minema", lausa sunnib lisa küsima ning mõtlema, millegi siis Jordan õigupoolest hakkama oli saanud ning mida talle pahaks pandi. Ühe põhjuse ma välja ka pakun. Nimelt võiks kaaluda, kas Jordani suunas tehtud kriitika algeid ei tuleks otsida ühe kultuurilise fenomeni halastamatust paljastamisest. Jordan oma küllaltki nõrkade etteastetega vedas pesapallireaalsuse halastamatult päevavalgele, näidates, milline saatus oleks ees ootamas valdavat osa neist miljonitest meestest, kes Jordaniga sarnast unistust jagavad - unistust mängida MLB-s. Unistuste üdini turvaline pesa asub aga vaid kujutlusvõimes, millele võib püüda ka reaalsemat kuju anda, kuid täiesti ohutult saab see väljenduda ehk vaid kunstiteoses: ilukirjanduses, teatritükis, filmis. Selliste ilmingute poolest on Ameerika kultuur 19. sajandi teisest poolest küllaltki rikkalik ning kogu too unistustevaramu kuulub lahutamatult jagatud pesapallikultuuri.
Üks aspekt, mida see kultuur edukalt varjata on suutnud, väljendub tõsiasjas, et taoline unistus realiseerub kõige täiuslikumalt just siis, kui see ei võta tõsielulist vormi, sest vastasel juhul kipub see purunema. Jordani kuritegu tulenebki sellest, et tema püüdis unistust etenda tõsielulaval. Nüüd võiks ju Jordanit kaitsma tõtata ning öelda, et temaga sarnast saatust on varem jaganud ning jagavad ka tulevikus tuhanded mehed, kuid erinevalt Jordanist on nende lood jäänud avalikkusele teadmata. Nende lugude puhul saab küll hävitatud ühe inimese unistus, kuid kaugemale selline trauma ei arene. Seevastu Jordani läbikukkumine, mis püsis muutumatult meedia kõrgendatud huviorbiidis, võis aga vigastada juba kollektiivset unistust. Kui juba Jordan ei suuda, mis siis veel minust arvata!, võis keskmine ameerika mees juhtunust järeldused teha, ning sellise tõe valjuhäälset kuulutamist võis pesapallikogukonnal olla võimatu andestada.
Jordani saanuks päästa vaid ettekirjutatud stsenaariumi täpne õnnestumine, mis lubanuks kiitvalt toonil kirjutada uue lõigu tema enda sportlikkusse biograafiasse, mis aga ehk veelgi olulisem, ka pesapall oleks saanud oma muinasjuturaamatusse uue õpetliku ja innustava peatüki lisada. Jordanil neid ootusi täita ei õnnestunud. Tema 127 mängu löögistatistika Birminghamis oli .202, mis pole suurem asi näitaja ning on tähelepanuväärne vaid seepärast, et ta suutis seda esimesel hooajal, kuigi täiskasvanute tasemel võistluspraktikat tal eelnevalt sisuliselt polnudki. Ometi ei muuda see fakti, et tema statistika oli parimal juhul vaid keskpärane.
Jordan Birmingham Baronsis. Kaheksandas voorus saab kirja 2 RBI-d ehk tema löök aitab koju kaks meeskonnakaaslast. Vastasvõistkonna viskaja, kellega Jordan silmitsi seisab, on Scott Sullivan, keda erinevalt Jordanist ootas ees pikk ja küllatki edukas karjäär MLB. 1995. aastal saab temast Cincinnati Redsi viskaja ning MLB-s veedab ta kokku kümme hooaega.
1999. aastal ameerika autori Walter LaFeberi poolt kirja pandud teoses "Michael Jordan and the New Global Capitalism" juhitakse tähelepanu, et 1995. aasta alguseks oli Jordanile selge, et kõige kõrgemale tasemele ta ei küündi ning tal oli pesapallist põgenemiseks vaja leida vaid ilus vabandus. Kuna 1994. aasta MLB hooaeg oli mängijate ja omanike vahelise tüli tõttu suures osas pidamata jäänud (mis võimendas MiLB-ile ning seega ka Jordanile suunatud tähelepanu) ning probleemid polnud lahendust leidnud ka 1995. aasta varakevadeks, avanes Jordanil võimalus. Ta andis märtsis teada, et ei soovi saada nn asendusmängijaks (i.k. replacement player), kelleks nimetatakse madalamate liigade mängijad, kelle MLB klubid võivad streikivate tippmängijate asendamiseks oma esindusmeeskonda kutsuda, kui keda sõltuvalt vaatepunktist ka streigimurdjateks võidakse nimetada. Niisiis avanes Jordanile võimalus pesapalliareenilt lahkuda ning teha seda väärikust säilitades.
Ent tema lahkumisel oli teinegi objektiivne põhjus. Peaks olema arusaadav, et pesapalliga liitudes ei saanud MLB olla Jordani jaoks lihtsalt niisama unistus, selline, nagu seda jagavad miljonid teised, vaid kohustus. Põhjus on väga lihtne. Temasugust superstaari poleks saanud madalamal tasemel lihtsalt pidada. Küsimus polnud Jordani palgas, mille maksis Reinsdorf ning mis väidetavalt jäi samale tasemele, mille Jordan Bullsis kätte oli saanud. Probleemid olid laiahaardelisemad, mida tõestasid tema Birminghami ridades tehtud võistlusreisid sihtkohtadesse, mis polnud harjunud Jordani mõõtu staare võõrustama. Nappis infrastruktuurset võimekust, nappis inimvõimekust. Jordan oleks MiLB-le jäänud koormaks, liiga suureks tükiks.
Mõned päevad pärast pesapallist lahkumist saatis Jordan NBA pressiteenistuse vahendusel avalikkusele kaks sõna: "I´m back". Esimeses mängus Indiana vastu viskas ta 19 punkti.
Miniseerias "Major League kui elukestev unistus" ilmunud lood
Major League kui elukestev unistus. 1. osa
Major League kui elukestev unistus. 2. osa