18. aprill – õpetlik madin kolmanda pesa juures
Kui ma eilse ülevaate lõpetasin tõdemusega, et erinevalt mitmetest teistest võistkondlikest spordialadest suudab statistika pesapallimängus toimuvat edastada suure selgitusjõuga, siis täna tahan öelda, et pesapalli teistsugusus väljendub ka selles, et ükskõik, mida näitab parasjagu konkreetse mängu hetkeseis, säilib pinge omal moel mängus alati. Põhjust sellele tuleb mu meelest otsida asjaolust, millele ma mitmel korral blogis ka juba viidanud olen, ja nimelt sellest, et pesapalli näol on tegemist võistkondlikuks alaks maskeerunud individuaalspordiga.
Loomulikult võib öelda, et iga võistkondlik spordiala koosneb individuaalsetest pisipingutustest, kuid pingutuse pesapallis muudab väärtuslikuks asjaolu, et peaaegu iga väiksemgi liigutus leiab statistikas äramärkimist. Kuna pesapall on mäng, mis baseerub põhimõtteliselt samade liigutuste ning kombinatsioonide pideval kordamisel, võimaldab see pikas perspektiivis mängijate asjakohast võrdlust. Seepärast on mängijatele nende endi statistilised näitajad igal hetkel olulised ning seda sõltumata meeskonna positsioonist tabelis või konkreetse mängu hetkeseisust. Pesapallimängu psühholoogia on teistsugune seeläbi, et kui mõnel muul alal võib suures kaotusseisus olev võistkond võtta ette massilisi päästeoperatsioone teadmisega, et „kaotada pole niikuinii enam midagi“, siis pesapallis teab iga mängija, et individuaalselt saab alati juurde kaotada, aga ka võita. Statistika ei anna mängijale hetkeski puhkust.
Taoline surve mängijatele on aga aluseks, et iga mänguhetk võib pakkuda lahenduskäike ja sellega kaasnevaid emotsioone, mis esmapilgul täiesti ootamatuna näivad, kuid kuna eelkirjeldatud surve mängijatele on pesapallis olemuslik, siis mängu olemust mitte kaotsi minna lastes tuleb hoopis tunnistada, et ootamatuid olukordi pesapallis justkui olla ei saagi. Ühe taolise olukorra tunnistajaks oldi eile Bostonis.
Mingil veidral moel õnnestub valges vormis Bostoni mängija Rafael Devers sellisest olukorrast välja rabeleda ning jõuda pasani enne seda, kui vastane teda kindaga puudutada suudab. (Foto allikas: youtube)
Kuuendas voorus Minnesota Twinsi 4 : 1 eduseisus oli Red Soxi poolt Xander Bogaerts lööma asunud olukorras, kus üks mängija oli välja visatud, kuid Rafael Devers oli jõudnud esimesse pessa. Paremakäelise Bogaerts löögist lendas pall tagavälja vasakusse nurka ning hetkel, mil Twinsi kaitsja Trevor Larnach selle enda valdusse sai, oli esimesest pesast jooksu alustanud Devers läbinud juba teise pesa ning omajagu ootamatult võtnud eesmärgiks ka kolmandasse jõudmise. Pesapalliloogika kohaselt poleks ta tohtinud sinna jõuda. Korduse põhjal saab vaid oletada, et hetkel, mil Larnach palli kolmanda pesa valvuri Gio Urshela suunas viskas, lahutas Deversit pesast umbes kümme meetrit ning hetkel, mil Urshela palli kinni püüdis, veel umbes neli meetrit.
Ei saa öelda, et Urshela oleks väga kehval positsioonil olnud, kuid esimese hooga ta pesa poole libisema viskunud Deversit väljalöömiseks kindaga puuduta ei suutnud. Kuna Deversi enda kiirus oli aga väga suur, suutis ta küll pesa korra puutuda, kuid libises seal välja. Seejärel sai näha harva esinevat vaatepilti, kuidas Devers vastase kindapuudutust vältida üritades pessa tagasi üritas roomata. Kolmanda pesaplaadi ümber aset leidnud väänlemine lõppes üllatuslikult Deversi võiduga, mis sai lõpliku kinnituse, kui videokohtunikud Minnesota protesti rahuldamata jätsid.
Twins võitis mängu 8 : 3, neljast mängust koosnenud seeria lõppes 2 : 2.
19. aprill – Scherzeri särav debüüt New Yorgis
Küllap üht huvitavamat pesapalli vaatamise kogemust pakub traditsioon, mille kohaselt peavad kaks võistkonda sama päeva jooksul omavahel kaks järjestikust kohtumist. Inglise keeles on kahest mängust kokku pandud seeria saanud nimeks doubleheader ning sel hooajal on MLB kalendrisse märgitud 30 päeva, mil taolised seeriad aset leiavad. Eesti aja järgi täna öösel peetud mängud New Yorgis kohaliku Metsi ja San Francisco Giantsi ning Washingtonis peetud mängud Nationalsi ja Arizona D-backsi vahel olid sel aastal esimesed taolised. Mõlemad seeriad lõppesid koduvõistkonna 2 : 0 võiduga.
Vahest kõige oodatum etteaste leidis aset New Yorgis, kui Metsi uus viskaja Max Scherzer omal uuel kodustaadionil esimese mängu pidas ning kõlaks lausa ülekohtuselt, kui tema esituse kallal norima hakata. Seitse vooru visanud Scherzeri saagiks jäi kümme väljavisatud lööjat (i.k strike), viis täiesti puhaste paberitega läbitud vooru ning vaid üks läbilastud jooks.
Scherzeri näol on tegemist ühe värvikama tüübiga MLB-s, keda iseloomustavad otsekohesed väljaütlemised ning kelle provokatsioonide eest pole kaitstud ka tema enda võistkonnakaaslased. Eks mõneti aita sellele kaasa ka tema omal moel ekstravagantne väljanägemine, mis keerukas olukorras võib raskendada temaga kasvõi näiteks silmsideme hoidmist. Asi on selles, et Scherzeri silmad on eri värvi, mis tema jõuliste näojoontega harmoneerudes võib tulemuseks anda omamoodi muljetavaldava tulemuse. Aga see selleks. Ennekõike on tegemist ühe kõige edukama MLB mängijaga, kelle koht karjääri lõppedes Kuulsuste Hallis juba praegu enam vähem kindel on.
2019. aastal tuli Scherzer Washingtoni ridades World Seriesi võitjaks. Tema individuaalsete saavutuste hulka kuuluvad ka parimale viskajale antav Cy Youngi nimeline auhind, (2013 Detroit Tigers ning 2016 ja 2017 Washington Nationals) ning tema stabiilsusest kõneleb fakt, et MLB-s veedetud 14 aasta jooksul on ta üheksal hooajal kogunud vähemalt 200 strike´i. Sel hooajal on ta kolme mängu jooksul 18 vooruga välja visanud 23 mängijat, mis tähendab, et ta liigub ka praegu 200+ rütmis. Scherzer liitus Metsiga detsembris ning teenib kolme hooajaga 130 miljonit, mis märgib MLB ajaloo kõige kallimat lepingut.
Eesti aja järgi täna öösel peetud kahemängulises seerias tuli Scherzer väljakule teiseks mänguks ning need Metsi fännid, kes olid ostnud pileti mõlemale mängule, olid selleks hetkeks juba otsast otsani positiivsete emotsioonidega laetud, kuna avakohtumine oli esimeses lisavoorus lõppenud Francisco Lindori walk-off´i järel Metsi võiduga. Võit oli seda ägedam, et sellele eelnenud Giantsi ründevoorus olid külalised oma viimase lööja soorituse järel algselt jooksu kirja saanud, kuid Mets vaidlustas olukorra ning nende õnneks nägid ka videokohtunikud sama, mida nemad juba aimanud olid. Telekordus näitas, et Metsi esimese pesa valvur Pete Alonso oli suutnud korrektse püüde fikseerida ning Mesi kaebus rahuldati. Mets liigub hetkel heas hoos, olles .750-ga parima võiduprotsendiga meeskond MLB-s.
MLB tabeliseis 19. aprillil
20. aprill – MVP on mängus tagasi
Alles viis päeva tagasi söendas mlb.com kommentaator Anthony Castrovince viidata võimalusele, et Los Angeles Angelsi esiviskaja ning võistkonna üks paremaid lööjaid Shohei Ohtani on mingil moel siiski kõigest inimene ning Castrovince küsis, kas Angelsi fännid peaksid Ohtani esituste pärast hakkama muret tundma. Kuigi Ohtani avanädala statistika oli tõesti kohutav – ERA 7.56, mis jääb tema karjääri keskmise 3.59-ga võrreldes hoopis teise kategooriasse ning ka löögitabavus kõigest .143, kuigi tema karjääri keskmine on .263 –, võis sellisena püstitatud küsimust tõlgendada vaid retoorilisena. Seda teadis loomulikult ka küsimuse püstitaja ise ning ta pakkus välja, et Ohtani kehva statistika põhjuseid tuleb otsida kahe hooaja vahelisest tööseisakust, mis jättis traditsioonilise kevadtreeningu poolikuks ning kahel rindel toimetav mängija vajab lihtsalt veidi pikemat hoovõttu.
Nüüd tundub, et hoog on üles saadud ning viimases mängus Houston Astrose vastu sai Ohtani hakkama koguni millegi sellisega, mille suhtes isegi üldjuhul täpne ja alati kõike teadev MLB statistika teataval määral hätta jäi. Juhtus nii, et enne oma avaviskeid oli Ohtani lööjana kirja saanud 2 RBI ehk aidanud oma löögist jooksuni kaks võistkonnakaaslast ning kuigi mlb.com ei julge kindlat väita, et see Major League´i ajastul esimene taoline juhtum on, siis vähemalt 1900. aastast alates pole seda küll kordagi juhtunud. Ma püüan lähipäevil teemal silma peal hoida ning annan teada, kui MLB statistika selles osas midagi lisama peaks. Päevakajaliselt edasi minnes oli enne oma viskeid kahel korral löömas käinud Ohtani ka ise jooksu teinud ning sai Angelsi esimest kaitsevooru asuda viskama 6 : 0 eduseisus. Selle seisuga mäng ka lõppes.
Multitalent Shohei Ohtani mängukaardil kujutatuna. (Foto allikas: Topps.com)
Eks see ole juba rohkem maitse küsimus, kas hinnata olulisemaks Ohtani panust ründes või kaitses, sest ka tema Houstoni vastu tehtud visked kuulutasid selge sõnaga, et eelmise hooaja American League´i parim mängija on ka sel aastal üks tõsiseltvõetavamaid MVP kandidaate. Ohtani liikus ideaalse mängu suunas (i.k perfect game) kuuenda vooru teise lööja Jason Castroni, kes suutis palli tagavälja kaitsmata tsooni toimetada ning esimesse pessa jõuda. Ohtani arvele kogunes 12 strike´i, millega ta kordas oma MLB karjääri parimat saavutust.
Shohei Ohtani on sedavõrd tähelepanuväärne mängija, kellest siin päevikus kindlasti ka edaspidi juttu tuleb, kuid sellegi poolest võiks mõne sõna tema kohta veel ka praegu lisada. Ohatni on 27-aastane, pärit Jaapanist, kes MLB-le eelnevalt vallutas absoluutse tipu kodumaal, kus ta 2016. aastal Hokkaido Nippon-Ham Fighters nimelise klubi rivistuses meistriks tuli. Ka valiti ta vahemikus 2013-2017 viiel korral Tähtede Mängule.
MLB-ga liitus Ohtani 2018. aastal, milleks tuli sõlmida neljapoolne leping, kus lisaks Angelsile ja Hokkaidole andsid oma nõusolekut kinnitava allkirja ka MLB ja Jaapani kõrgliiga. Niisiis on alanud hooaeg Ohtanile neljas ning kuigi 2020. aasta jäi käevigastuse tõttu visete väljalangemise tõttu sisult poolikuks, pole Ohtani tänaseks mitte üksnes välja võidelnud kohta MLB parimate mängijate hulgas, vaid ta on ka üks väheseid MLB ajaloos, kelle kaheplaanilise tegevuse määratlemiseks on inglise keeles võetud kasutusele nimetus Two-Way Player ehk tegemist on mängijaga, keda treener võib ühtviisi kasutada nii viskaja kui lööjana. Baseballprospectus.com nimeline veebisait on erinevaid statistikaid kokku lüües koostanud taolistest MLB mängijatest ajaloolise pingerea, mille tipu on hõivanud kõigi aegade parimaks mängijaks peetav Babe Ruth ning Ohtani, kelle karjäär MLB mõistes on alles algusjärgus, on paigutatud juba täna 9. kohale. Kuna selles tabelis teda edestavate mängijate karjäärid jäävad jämedalt võttes saja aasta taha, annab see ühelt poolt alust arvata, et jaapanlane suudab selles tabelis ka kõrgemale tõusta, teisalt näitab see aga ka seda, et kõnealune positsioon pole päris igapäevane. Näiteks sel hooajal on Ohani ainus mängija MLB-s, kelle positsioon ametlikult Two-Way Player´ina määratletud on.
Nüüd tuleb aga lisada, et alates sellest hooajast pole tegemist enam lihtsalt niisama toreda sõnamänguga või valdkonnaga, mis suudab huvi pakkuda vaid statistikutele, sest alanud hooaja eel võttis MLB vastu reegli, mis nimetatud positsiooni täitva mängija puhul laiendab oluliselt mängutaktikalisi võimalusi. Teadupärast on pesapall mäng, kus mängijate vahetus toimib sarnaselt jalgpallile ehk teisisõnu öelduna ei saa juba välja vahetatud mängijat enam väljakule tagasi saata. Two-Way Player positsiooni puhul on aga nüüd tehtud erand. Nimelt ütleb uus reegel, et mängu alustanud viska väljavahetamise korral võib ta mängu jätkata määratud lööjana (i.k. designated hitter), samuti võib designated hitter´i väljavahetamise korral eelnevalt seda positsiooni täitnud mängija jätkata viskajana, kuid ta ei tohi enam minna lööma. MLB reeglistik tunneb seda otsust punktina 5.11(a), kuid suupärasemalt kõlab see täna juba „Shohei Ohtani reeglina“.
MLB tabeliseis 20. aprillil
21. aprill – Yankees kaotas, kuid rikkus siiski peo Detroidis
Ega mul muud üle ei jää, kui ühest sündmusest kahel päeval kirjutada. Praegu annab kirjutamiseks põhjust jutuks tuleva sündmuse edasilükkumine, kuid lähipäevil, aga täiesti võimalik, et juba homme, saab teemast kirjutatud selle toimumise järel. Põhjuse juba praegu juhtumil peatuda annab selle edasilükkumise dramaatilisus.
Lugu on selles, et alates hooaja esimestest päevadest on Detroit Tigers ning MLB tervikuna oodanud hetke, mil Detroidi esimese pesa valvurist Miguel Cabrerasest saab liiga ajaloo 33. mängija, kes saanud kokku 3000 hit´i ehk jõudnud õnnestunud löögi järel vähemalt esimesse pessa. Ainuüksi see statistika peaks Cabrerale koha Kuulsuste Hallis kindlustanud olema. Kuna eelmise hooaja lõpuks oli edukaid lööke kogunenud 2987, on see põhimõtteliselt olnud vaid aja küsimus, millal Cabrera oma statistika uude tuhandesse viib.
Kõik on okei, elu läheb edasi. Väljakult lahkuv Miguel Cabrera palub ärritunud publikul maha rahuneda. (Foto allikas: youtube)
Ma ei oska hinnata, kui väärtuslikuks pidas Cabrera asjaolu, et ta ajaloolise tähiseni MLB ajaloo kõige nimekama klubi New York Yankeese vastu mängides võis jõuda, kuid näib nii, et Yankees ise polnud sellest küll huvitatud. Tigersi ja Yankeese eile lõpule jõudnud Detroidis peetud kolmemängulise seeria kahes esimeses mängus oli Cabrera kirja saanud neli hit´i ning vajas viimases mängus veel vaid ühte. Seda ei lasknud aga Yankees juhtuda. Cabrera sai löömas käia kolmel korral. Esimeses voorus suutis ta küll palli tagaväljale toimetada, kuid kaitse püüdis selle probleemideta. Neljandas voorus visati Cabrera välja ning viimast korda pääses ta lööma kaheksandas voorus.
Lööma tuli ta Detroidi 1 : 0 eduseisus, kaks meest välja visatud ning jooksjad teises ja kolmandas pesas. Siis aga tegi Yankees lükke, millele järgnes ajaloolist hetke oodanud Detroidi publiku vilekoor (video jutulõigu lõpus). Nimelt otsustas Yankees anda Cabrerale vabakäigu esimesse pessa (i.k intentional walk, millest kirjutasin pikemalt 15. aprilli päevikulõigus), mis aga hit´ina statistikasse ei lähe. Isegi mängu kommentaatorid andsid mõista, et kirjutamata reeglite järgi ei tohiks Yankees niimoodi käituda ning on vist ülearune märkida, et sotsiaalmeedia, mida Twitteri vahendusel jälgisin, lõi kihama. Yankeese peatreener Aaron Boone kuulutati rahvavaenlaseks number 1.
Mis iganes aga Yankeese plaan mängu käiku silmas pidades ka polnud, läbi see neil igatahes ei läinud. Järgmisena lööma tulnud Austin Meadows lõi palli keskvälja katmata tsooni ning enne, kui Yankees reageerida suutis, oli Detroit kaks jooksupunkti juurde saanud. Kui voor läbi sai ning Cabrera mängijate pingile suundus, palus ta jätkuvalt vilistanud publikul rahu säilitada.
MLB tabeliseis 21. aprillil
22. aprill – kaks kodujooksu kahelt superstaarilt
Jätkates sealt, kus eile pooleli jäin, peab märkima, et Miguel Cabrera võimalus oma hit´ide statistika uude tuhandesse viia lükkub Detroidi ilmastikuoludest tulenevalt vähemalt ühe päeva võrra edasi. Tigersi kolmemänguline seeria Colorado Rockiesi vastu algab homme.
Kui mõned päevad tagasi sai osutatud Los Angeles Angelsi multitalendi Shohei Ohtani eneseleidmisele, siis täna saab sedasama öelda Los Angelesi nimekama klubi Dodgersi tagaväljakaitsja Mookie Bettsi ning New York Yankeesis sama positsiooni täitva Aaron Judge kohta. 2018. aasta American League´i parim mängija Betts käis võõrsil San Diego Padresi vastu löömas kolmel korral, sai kirja hooaja esimesed kaks kodujooksu ning lisaks ka kaks RBI, kuid isegi nii võimsa statistika järel on tema selle hooaja löögitabavus vaid .208. See on number, mis tema MLB karjääri keskmise .295-ga ei kannata vähimatki võrdlust.
Samal ajal sai kaks kodujooksu statistikasse ka Judge ning kuigi tema löögitabavus oli ka enne kodus peetud mängu Cleveland Guardiansiga enam vähem viisakas .255 (karjääri keskmine .276), on Yankees oodanud temalt suuremat panust just skoori tegemisel. Enne eilset oli ta löömas käinud 47 korda ning skoori silmas pidades oli tema osaks jäänud vaid üks kodujooks ning kaks RBI-d.
Hoogu leidmas, Aaron Judge ja Mookie Betts. (Fotode allikad: nypost.com ja nj.com)
Need kaks isiklikku edulugu, mis MLB tervet hooaega ja selle tohutut mahtu silmas pidades vaid pisikesed pudemed on, lubavad mu meelest siiski ka veidi üldisemat juttu ajada. See pole muidugi minu järeldus, et kui tulevikus 2022. aasta MLB hooaja statistikale järele vaadata, siis tuleb vähemalt hooaja alguse numbreid uurides meeles pidada, et sellele eelnes pikk tööseisak, mille üks tagajärg väljendus traditsioonilise kahekuulise kevadtreeningu enam vähem kolmele nädalale surumises. See aga tähendas, et kuigi mängijad võisid omaette harjutada, oli MLB mängijate ja treenerite omavahelise koostöö keelanud, mis loomuliku ja ennustatava tulemusena on väljendunud ka hooaja alguse statistikas.
Sellele järeldusel on jõudnud paljud MLB kohalikud vaatlejad, millele mina tahan lisada, et statistika toob pesapalli puhul halastamatult päevavalgele mängu languse kvaliteedi, mille spordivälised tegurid põhjustata võivad, kuid mis mõne muu ala, näiteks jalgpalli puhul, tabamata võib jääda. Keegi ei oska adekvaatselt kirjeldada, kuidas mõjutas jalgpallimängu kvaliteeti koroonakriis, mis kindlasti avaldas mõju treeningutele ja sellest tulenevalt ka võistlusolukordadele, mida profijalgpall kiires korras taastada püüdis. Asi on selles, et statistika ei ole võimeline jalgpallimängu tugeva selgitusjõuga kirjeldama, seevastu pesapallis on asi must-valge – mängija kas on hea või mitte, ja seda näitab tema statistika, mis on kokku pandud võrdluses samu kohustuslikke liigutusi tegevate konkurentidega.
MLB tabeliseis 22. aprillil
23. aprill - Cabrera 3000
Nii nagu arvata oligi, ajas Miguel Cabrera esimesel võimalusel hit´idega seonduvad korda ning viis oma statistilise näitaja Colorado Rockiese vastu mängides uude tuhandesse. Koduväljakul Detroidis peetud mängu avavoorus suunas Cabrera palli teravast löögist esimese ja teise pesa valvuri vahelt läbi ning keskväljale veerenud palli teekond osutus just nii pikaks, et enne, kui tagaväljakaitsjad midagi ette jõudsid võtta, oli Cabrera turvaliselt esimesse pessa jõudnud. Tema ajaloolisele saavutusele lisasid värvi rõõmumöllu lahti löönud Detroidi publik ning staadioni kõrval korraldatud ilutulestik, mille taustal Detroidi mängijad ning Cabrera perekond päevakangelasele väljakul õnne soovisid. Cabrerast oli saanud MLB ajaloo 33. mängija, kes jõudnud 3000 hit´ini.
Kuna päev varem oli meeskondade kolmemänguline seeria Detroidis vihma tõttu päeva võrra edasi lükkunud, peeti nüüd kaks mängu järjest ning võistluspäeva lõpuks oli Cabrara hit´i arv jõudnud 3002-ni. Sellega tõusis ta kõigi aegade edetabelis veel koha võrra, möödudes liiga ajaloo ühest tuntumast mängijast Roberto Clementest, kes Jackie Robinsoni ja Lou Gehrigi kõrval kuulub nende kolme mängija hulka, kelle pärandit nii oluliseks peetakse, et MLB talle temanimelise mängupäeva on pühendanud.
Fox Sportsi toimetuse kujundatud juubeliplakat.
Nagu ma üleeilses ülevaates kirjutasin, piisaks Cabreral Kuulsuste Halli jõudmiseks tõenäoliselt juba ainuüksi praegu jutuks olnud statistilisest näitajast, kuid päris kindlasti saab seda väita siis, kui võtta kõrvale ka tema karjääri muu statistika. Ja nagu pesapallikogukond ühel meelel tõdenud on, pole ka muu statistika vähem muljetavaldav.
Mäletatavasti ei andnud New York Yankees üleeile Cabrerale viimasel löögikorral võimalust ajaloolise rekordini jõuda ning lubas ta vabakäigul esimesse pessa, mis aga hit´ina kirja ei lähe. See otsus põhjustas fännide ja mitmete ajakirjanike pahameele, kuid soovi korral võib Yankeese käitumist ka positiivses valguses hinnata. Nimelt tekkis seeläbi Cabrera järgmist löögikorda oodates arvestatav ajaline paus, mille jooksul said erinevad meediad rõhutatult meelde tuletada, kuivõrd erakordne Cabrera karjäär õigupoolest olnud on.
Selle nädala alguses 39 aastaseks saanud Cabrera on pärit Venezuelast ehk sellest Lõuna-Ameerika riigist, mida populaarse arvamuse järgi peetakse tolle piirkonna ainsaks maaks, kus rahvuspordiks jalgpalli asemel pesapall on. Tõsi see ju on, et hoolimata sellest, et ajalooliselt on Venezuela jalgpallikoondis kuulutud kõige nigelama konkurentsiga valiktsooni, pole maailmameistrivõistlustele seni jõutud. Seevastu pesapalli absoluutsesse tippu ehk MLB-sse on Venezuela mängija kuulunud alates 1939. aastast, mil Alex Carrasquel Washingtoni Senatorsiga ühines. Ajalooliselt on Venezuela MLB-sse jõudnud mängijate arvu poolest Dominicani Vabariigi järel välisriikide arvestuses teisel kohal. Seda ka selle hooaja põhjal. Täna on MLB 975 mängijast 275 välismaalased, kellest kõige suurema osa moodustavad dominikaanlased (99), kellele järgnevad venezuelalased (67).
Värviline täpivaip Venezuela moodi, millesse on mahutatud Cabrera 3000 hit´i. (Foto allikas: mlb.com)
Tulles nüüd tagasi Cabrera MLB statistika juurde, siis seda on ta saanud koguda 2003. aasta suvest, mil Florida Marlins, kes ta neli aastat varem vabaagendina frantsiisi oli toonud, talle tipptasemel võimaluse otsustas anda. Cabrera karjäär ei oleks saanud edukamat alata. Tema debüüthooaeg lõppes World Seriesi võiduga Yankeese üle ning tänaseid sündmusi silmas pidades ei saa mööda vaadata faktist, et toona kuulus Yankeese ridadesse ka praegune Yankeese treener Aaron Boone, kelle otsusel üleeile Cabrerale kõmuline vabakäik anti. Hilisemates kommentaarides ütles Boone muuhulgas ka seda, et 2003. aastal röövis Cabrera temalt World Seriesi võidu, nüüd siis aga ollakse tasa.
Nagu öeldud, kuulub Cabrera 33 mängija hulka, kelle arvel on 3000+ hit´i, kuid nende mängijate arv väheneb seitsmeni, kes samal ajal ka vähemalt viissada kodujooksu teinud. Cabrera number on 502. Kui aga lisada, et Cabrera statistikasse kuuluvad ka 600+ duublit ehk löögi järel teise pessa jõudmist ning tema karjääri löögiprotsent on .310, kõrgub ta juba kõigi teiste kohal.
Cabrera elukäik peaks võtma tõesti dramaatilise pöörde, mis ta karjääri lõppedes Kuulsuste Hallist eemale peaks jätma, nii nagu on juhtunud Pete Rose´iga, 4256 hit´iga kõigi aegade edetabeli kindla liidriga, kes 1970ndatel ja 1980ndatel omaenda mängudele panustas ning kelle MLB seepärast oma ridadest 1989. aastal välja arvas. Tema tegusid pole talle andestanud ka Kuulsuste Halli žürii.
MLB tabeliseis 23. aprillil
24. aprill - legendaarselt kehva kohtuniku järjekordsed eksimused
Täna tahaks mõne sõnaga peatuda kohtunike tegevusel, sest Philadelphias toimunud Philliese ja Milwaukee Brewersi vaheline mäng võis tõesti osutuda selliseks, kus peakohtuniku äärmusesse jõudnud kehv tegevus võis tingida koduvõistkonna kaotuse. Nii julget üldistust kohtuniku tegevusele lubab taas anda pesapalli juurde lahutamatult kuuluv statistika, mis tehnoloogia arenedes võimaldab lisaks mängijatele anda hinnanguid ka kohtunike tegevusele. Praegu jutuks võetud statistikat võimaldab koostada 2015. aastast MLB-s kasutusel olev Statcast nimeline platvorm, mis on kombineeritud kaameratest ja radarisüsteemidest ning mis toimib samal põhimõttel nagu videokontroll tennises ja jalgpallis.
Skandaalne olukord Philadelphias on mõjunud innustavalt. Philliese mängija Kyle Schwarber karjumas „pimeda“ kohtuniku Ángel Hernándezi peale. (Foto allikas: tiktok: @davechoate)
Jutuks põhjust andev kohtunik Ángel Hernández täitis mängus peakohtuniku rolli ehk tema ülesandeks oli kontrollida tegevust kodupesa juures. Peakohtunikul on minut ülesannet. Kõige tähtsamana peab ta kontrollima, kas viskaja sooritatud visked tabavad kujuteldavat visketsooni, mille vertikaalne mõõde on iga lööja puhul on veidi erinev, sest see jääb lööja põlvealuse ja vöökoha vahele. Horisontaalne mõõde seevastu on universaalne, mille kujundab väljakule paigutatud kodupesa laius.
Veel kuulub peakohtuniku ülesannete hulka kodujooksu fikseerimine, võistkonna võetud vaheaja pikkuse kontrollimine ja veel nipet-näpet, mis aga praegu pole oluline. Praegu on oluline ainult see, mis seotud visketsooniga, sest jutuks võetud mängus oli Hernándezi tsooni määramise protsent 85,3. Ta tegi vale otsuse 19 viske puhul. Need on numbrid, mis jäävad allapoole igasugust kriitikat, kuna MLB keskmine tsoonimääramise protsent on 94.
Üldiselt ollakse üksmeelel, et kuigi elektrooniline tsoonimõõtmine võib veidi erineda inimese ehk kohtuniku tehtavatest otsustest, peetakse nende kahe meetodi tulemusi kriitilisel määral võrreldavaks. MLB väidab, et Statcasti usaldusväärsus on 99 protsenti. Nii võib siis ka öelda, et sarnaselt mängijate paremuspüramiidile, mille moodustamise aluseks pesapallis on adekvaatselt võrreldav statistika, kehtib sama ka kohtunike suhtes.
Google´i otsingumootor juhib Ángel Hernándezi nime sisestades uurija tähelepanu kiiresti väideteni, mille kohaselt olla tegemist MLB ajaloo kõige halvema kohtunikuga. Näiteks ingliskeelne Wikipedia toob tema biograafiaartiklis ära kuus skandaalset juhtumit, millega 1991. aastast MLB-s kohtunikuna tegutsev Hernández seotud on olnud, kuid muudest allikatest lisandub küsitava väärtusega otsuseid kamaluga.
Küllap leiab tulevikus skandaalsete mängude hulgas mainimist ka äsjane kohtumine Philadelphias, kus Hernándezi eksimuste jada kulmineerus viimase vooru kodumeeskonna ründefaasis. Phillies asus ründama 0 : 1 kaotusseisus ning olukorras, kus üks mängija oli välja visatud ning löömas olnud Kyle Schwarber juhtis oma viskevooru 3 : 2, luges Hernández määrustepäraseks Milwaukee viskaja Josh Haderi viske.
Teleekraanile visualiseeritud visketsoon näitab aga selgelt, et 98 miilise tunnikiirusega vise tsooni ei tabanud ning kuna Schwarber viskeliigutust ei teinud, pidanuks ta pääsema esimesse pessa. Seda arvas ka Schwarber ise, kuid kuuldes kohtuniku vastupidist otsust, viskab juba esimese pesa poole liikuma asunud mängija kurika toore jõuga vastu maad ning sõimab ilmekate žestide saatel Hernándezi läbi. Loomulikult saab kohtunik ta väljakult minema. Mõlema meeskonna hilisemad kommentaarid on Schwarberit toetavad.
Omamoodi põnev on jälgida ka viidatud Wikipedia artikli ajalugu, mida mängu järgselt mitmel korral emotsioonide ajel täiendada üritati. Näiteks lisati artikli esimesse lausesse „Ángel Hernández (born August 26, 1961) is a Cuban umpire in Major League Baseball“, sõna „pime“, „blind“: „Ángel Hernández (born August 26, 1961) is a blind Cuban umpire in Major League Baseball“. See täiendus on vähemalt praeguseks eemaldatud.
MLB tabeliseis 24. aprillil
25. aprill – Metsi metsik lõpuspurt
Selle hooaja üks sportlikult paeluvamaid küsimusi on olnud seotud New York Metsiga. National League´i idakonverentsi meeskonnal, kes jagab konverentsi valitseva meistri Atlanta Bravesiga, on eelmisest hooajast kaasas taak, millest hooajaeelsete intervjuude põhjal püüavad vabaneda nii mängijad individuaalselt kui ka frantsiis kollektiivina. Nimelt on Mets võistkond, kellele eelmise hooaja põhjal kuulub rekord, mis neile kohe kuidagi au ei tee, sest kuigi põhihooajal hoiti divisioni liidrikohta 103 päeva, vajus hooaja lõpp nii käest, et play-off´i ei jõudnudki. Üks näide. Juunis juhtis Mets hilisema võitja Bravesi vastu 9,5 mänguga, kuid kaotas põhihooaja lõpus 13-ga.
Uut hooaega on alustatud taas võimsalt, oma divisioni juhitakse võiduprotsendiga .722, mis hetkel jääb alla vaid Los Angeles Dodgersi .750-le. Nimetatud võiduprotsenti tuleb arvestada ka viimane võit St. Louisi Carninalsi üle, mis oma dramaatilise lõpuga jääb kindlasti selle hooaja Metsi mälestusväärsemate etteastete hulka.
St. Louisis peetud kohtumises hakkas juhtuma kaheksanda vooru kodumeeskonna ründefaasis, kui seisul 0 : 0 lööma tulnud Cardinals endale Metsi viimase ründevooru eel kahejooksulise edu tagas. Meeleolud St. Louisis olid ülevad, kuid siis alles tõeliseks mölluks läks. St. Louis saatis viskajana mängu lõpetama Giovanny Gallegose, kes Metsi esimese lööja Alonso koostöös tagaväljakaitsja Harrison Baderiga ilma pikema jututa esimesest viskest välja lõi.
Kaks olukorda, kus kaitses olnud valges võistlusvormis Cardinals võinuks mängu võiduka lõpuni viia. Vasakpoolsel si suudeta palli pesa kaitsjani toimetada, fotol on näha, kuidas pall kaitsjale püüdmatult Metsi esimese pesa juhendaja pea kohalt mööda vihiseb. Parempoolsel fotol edestab Metsi ründaja pesa vallutamisel kaitjat napi poole meetriga. (Fotode allikas: youtube)
Metsi teine lööja Eduardo Escobar seevastu jõudis esimesse pessa ning kuigi järgmine lööja Robinson Cano visati välja, jõudis Escobar Cano löögiseeria ajal varastada teise pesa ning jõuda skooritegemise positsioonile, mis mängu edasist kulgu arvestades osutus Metsi jaoks väga väärtuslikuks.
Metsi kolmanda lööja Mark Canha seeria oli jõutud seisuni 3 : 2, mis tähendas, et Cardinals oli ühe viske kaugusel mängu võidust, kuid alates sellest hetkeks suutis Mets kõik edasised emmale-kummale poolele kalduvad olukorrad enda kasuks pöörata. Alguse sai see Canha mitte just kõige õnnestumast löögist, mille järel kolmanda pesa valvur Nolan Arenado püüdis küll tema suunas põrganud palli, kuid kelle vise esimesse pessa ebaõnnestus täielikult. Mängu kommentaatorid ütlesid, et algatuseks tegi ta enne viset vähemalt kaks üleliigset sammu, mis andsid Canhale pessa jõudmiseks väärtuslikke sekundikümnendikke. Teiseks aga ei suutnud ta toimetada palli otse esimese pesa valvuri Paul Goldschmidti kindasse, mis omakorda tähendas, et ajal, mil Goldschmidt väljakul kaotsi läinud palli taga ajas, kindlustas teisest pesast jooksu alustanud Escobar Metsile jooksu ning vähendas kaotusseisu 1 : 2.
Nagu päeviku lugeja juba teab, on pesapallimängu kirjeldamiseks ja hindamiseks kasutusele võetud välja palju statistikat, mis suures osas on objektiivne nagu näiteks viske kiirus, suund ja trajektoor või mängija löögiedukus. Samas luuakse pesapallis aga ka sellist statistikat, mille alus on hinnanguline ning üks sellistest on peale sundimata vigade (i.k error) arvestamine. Ma arvan, et see on enam vähem võrreldav samalaadsete vigade arvestamisega tennises. Taolisi vigu ei tehta MLB-s ülemäära palju ning keskmiseks võiks arvestada umbes ühe vea kahe mängu kohta. Eelmisel hooajal tegi St. Louis 0,52 viga mängu kohta ning asus selle tulemusega 30 meeskonna konkurentsis 14. kohal. Kohtumises Metsi vastu läks St. Louisile kirja üks viga ning selle sai oma nimele just Arenado oma ebaõnnestunud viskest esimesse pessa.
Kolmanda pesa valvur Nolan Arenado viskel, millest sai alguse Cardinalsi ebaõnnestumiste jada. (Foto allikas: youtube)
St. Louisi meelehärmiks tähistas aga Arenado ametlikult veaks kuulutatud vise ebaõnnestumiste jada algust. Esmalt teeb Mets aga vahetuse ning saadab esimesse pessa jõudnud Canha asemel väljakule vaid jooksudele spetsialiseerunud mängija (i.k pinch-runner) Travis Jankowski. Tegemist on mängijatega, kelle trumbiks on stardikiirus ning kes üldjuhul liituvad mänguga just lõpufaasis.
Järgmisena lööma tulnud Jeff McNeil teeb nii kaugele tagaväljale ulatuva löögi, et see võimaldab tal jõuda teise pessa, Jankowski saagiks jääb kolmas. Seejärel asus lööma vahetusest sekkunud kiire spurdivõimega Dominic Smith, kes lööb palli esimese pesa suunast mõõdetuna umbes seitsme meetrit keskvälja suunas, Goldschmidt saab küll pallile näpud taha, kuid sprindis esimesse pessa suudab Smith edestada pesa kaitsma tormanud Gallegost. Väljaviskest ja mängu võidust jääb Cardinalsi lahutama umbes pool meetri. Asjalood on tegelikult veel hullemad, sest ajal, kui Cardinals esimese pesa juures Smithiga maid jagab, jõuab lisaks Jankowskile jooksuni ka McNeil, kes viib Metsi 3 : 2 juhtima.
Cardinals otsib abi viskajate vahetusest. Väljakule saadeti T.J. McFarland, kelle esimene vise ei saa lõppeda õnnetumalt. Brandon Nimmo lööb kodujooksu, viies jooksuni nii enda, kui ka esimeses pesas olnud Smithi. Cardinalsi rünnakufaasis kulub Metsi viskajal Edwin Díaz´il kolme ründaja väljaviskamiseks 19 viset. Mets võitis 5 : 2.
MLB tabeliseis 25. aprillil
26. aprill – Rizzo kodujooksukolmik
Kui kolmandas ja viiendas voorus Baltimore´i vastu kodujooksu löönud New York Yankeese esimese pesa valvur Anthony Rizzo ka kaheksandas voorus palli taas nii hästi tabas, et see suuna staadioni teise otsa võttis, arvas Yankeese treener Aaron Boone esiti, et pall lendab küll kaugele, kuid ei jää väljaku piiresse. Ta ütles, et üldjuhul ta palli lendu üldse ei vaata, vaid jälgib hoopis lööja reaktsioone. Rizzo veidi küüraka löögi järel oli ta kindel, et tegemist on veaga, kuid miski lööja reaktsioonis sundis teda pilku pallile pöörama. Pall kaldus küll tugevasti väljaku paremasse nurka, kuid jäi publikusse kadudes siiski lubatud piiridesse. 2011. aastast MLB-sse kuuluv Rizzole oli see esimeseks korraks, kui ta ühes mängus kolm kodujooksu lõi.
Rizzo pole minigi suvaline tegelane, vaid hiljemalt 2016. aastast on ta oma koha pesapalliajaloos kinnistanud. Just tema oli see mees, kes esimeses pesas peatas Cleveland Indiansi viimase rünnakuürituse, mis kindlustas Chicago Cubsile 108 aastase vaheaja järel World Seriesi võidu. Kui uurida Chicago linnaga seotud spordivõitude edetabeleid, siis viie suure klubi – Cubs, White Sox, Bulls, Blackhawks ja Bears – kodulinnas kuulub võiduka Rizzo figuur samasse kategooriasse nagu Michael Jordani vise Utah vastu 1998. aastal või Blackhawksi karikavõit 2015. aastal.
New Yorgiga on Rizzo seotud eelmise aasta suvest ning kuigi hooaja eel arutleti võimaluse üle, et Yankees toob tema asemel esimesse pessa Atlantaga meistriks tulnud Freddie Freemani, ei saanud sellest tehingust asja. Freeman otsustas Dodgersi kasuks ning nüüd peaks olema ka selge, et Rizzo on oma positsiooni Yankeeses kehtestanud. Loomulikult ei saa eeldada, et ta viimase mängu statistikat iga päev toota suudaks, sest tegemist on tõesti erakorralise saavutusega. Kolme kodujooksu kõrval oli tema löögiprotsent 75 (3-4) ning tema arvele kogunes 6 RBI. Kokku on ta sel hooajal sooritanud kaheksa kodujooksu, millega hoiab MLB-s esikohta. New York võitis 12 : 8.
Kui nüüd otsesed võistlusjutud kõrvale jätta, siis Rizzo kolm kodujooksu juhivad tähelepanu ka ühele põnevale keelelisele probleemile. Nimelt tuleb küsida, kuidas tema saavutust nimetama peaks. Neis ingliskeelsetes ülevaadetes, millest mina praeguse mängu puhul silmad üle lasin (mlb, espn, yahoo), kasutatakse terminit „three-homer“. Mina võtsin pealkirjas esimese hooga omaloominguna kasutusele mõiste „kodujooksukolmik“, kuid ma polnud kindel, kas see ka hea lahendus on. Põhimõtteliselt võiks ju abi otsida Euroopa spordiruumis kasutusel olevatest terminitest, mis praegusel juhul juhiks iseeneslikult mõisteni „hat-trick“ ehk „kübaratrikk“. Kuna Ameerika ja Euroopa spordikeeles esineb juhtumeid, kus sarnaste olukordade kirjeldamisel kasutatakse erinevaid termineid, siis enne „kübaratriki“ mängutoomist võtsin uurida, kas see ka kohane oleks.
Tuleb välja, et pesapalli „hat trick´i“ mõistel on põnev ajalugu. Varasemal perioodil olla seda kasutatud kaitsetegevusest lähtuvalt ehk sellega kirjeldati olukorda, kui viskaja oli mängu jooksul sama lööja kolmel korral välja visanud. Omaette termin oli kasutusel isegi juhuks, kui mängija neljal korral välja visati – „golden sombrero“ ehk „kuldne sombreero“.
Tänaseks on aga termin vahetanud mängupoolt ning seda kasutatakse ründest lähtuvalt just sellistes olukordades, millega Rizzo hakkama sai. Ometi ei tõtta ma oma algset eestikeelset versiooni välja vahetama ning põhjuse selleks annab Põhja-Ameerika siseselt eristuvate kultuuritraditsioonide järgimine. Ma selgitan.
Vikipeedia ingliskeelne artikkel „hat trick“ mõistest viitab pesapalli puhul 2015. aastal Torontos peetud kohtumisele kohaliku Blue Jaysi ja Detrodi vahel, kus Toronto mängija Edwin Encarnacion kolm kodujooksu lõi ning artiklis öeldakse, et jäähokitraditsioonide kohaselt hakkasid Toronto fännid seejärel väljakule mütse loopima. Kuna Youtube´is on kõnealune mänguhetk üles laetud, saab selle põhjal lisada paar kommentaari. Alustama peaks sellest, et video üleslaadija on klipi pealkirja lisanud tõepoolest praegu huvipakkuva mõiste, kuid mängu kommentaatorid nimetavad episoodi „three-homer´iks“, ning alles siis, kui publik mütse loopima hakkab, ütleb üks kommentaatoritest, et Toronto publik tähistab „hat tricki“: „Ehtne Kanada traditsioon“.
Mu meelest lahendab see tähelepanek kogu probleemi. Kui Torontos tegeles mängu teenindav personal väljale loobitud mütside üleskorjamisega mitu minutit, siis New Yorgis mitte midagi taolist aset ei leidnud. Sellele viitab ka keel – New Yorgis nägid pealtvaatajad „three-homer´it“, juhtunuks see aga Kanadas, siis tuleks kõnelda „hat trick´ist“.
MLB tabeliseis 26. aprillil
27. aprill – oodatud kaklus St. Louisis
Viimaks ei suutnudki St. Louisi Cardinals ja New York Mets mitu päeva õhus olnud väikest kaklust ära hoida ning kui Cardinalsi kolmanda pesa valvur Nolan Arenado kaheksandas voorus lööma tuli, teadsid hilisemate kommentaaride põhjal vist küll kõik asjaosalised, et kohe asutakse kogunenud pingeid grupikakluses maandama. Arenado ütles, et kui vahetult tema löögikorrale eelnenult oli Metsi ründevoorus J.D. Davis saanud palliga valusa hoobi vastu jalga, oli talle koheselt selge, et tal endal tuleb ka millekski taoliseks valmis olla. Asi oli selles, et St. Louisis toimunud kolmest mängust koosnevas seerias olid kahes varasemas mängus Cardinalsi viskajad Metsi mängijaid juba viiel korral tabanud ning Arenado tunnistas, et on täiesti arusaadav, et Metsi mängijatel taluvuspiir kätte oli jõudnud.
Cardinals ja Mets on valmis. Hakkame lööma. (Foto allikas: youtube)
Niisiis oli Arenado valmis, et Mets püüab kohe oma viskevooru alguses Cardinalsi mängijat tabada ning juhuslikult oli just tema järjekorras esimene lööja. Seega ei olnud selles mitte midagi isiklikku, kui Metsi viskaja Yoan López kohe esimesest viskest palli Arenado suunas ohtlikult teele saatis ning kuigi viimane suutis kiire reaktsiooniga pihtasaamist vältida, ajas see Cardinalsi mängija siiski vihaseks ning tõenäoliselt vähe jämedamat sõnavara kasutades hakkas ta Lópezi suunas karjuma.
Arenado sõnad täitsid kakluseks vajaliku viimase eeltingimuse ning tema vihapurske peale tormasid kümmekond sekundit hiljem väljakule mõlema meeskonna mängijad. Ma ei tea täpselt, kas väljakule tulid kõik mängijad, kuid kirjutamata reegli kohaselt ei tohiks ükski mängija kõrvale jääda. Meeskonnakaaslased lihtsalt ei vaataks sellele hea pilguga.
Loomulikult tuleb aru saada, et taoline massikaklus pesapalliväljakul pole võrreldav tänavakaklusega, kus eesmärgiks võiks olla vähemalt oma vastase võitlusvõimetuks muutmine, vaid pigem on tegemist omamoodi suurte meeste müramistseremooniaga, kus juba ainuüksi agressiivne väljakule tormamine iseenesest märgib sündmuse kulminatsiooni. Mitte keegi ei haara kaasa kurikat, millega vastast tümitada ning kui mõelda sellele, et taoliste „kakluste“ järel ei saa üldjuhul mitte keegi vigastada, siis on ju selge, et kõik osalejad selles oma löömisoskust pigem tagasi hoiavad.
Kui nüüd küsida, kuidas siis õigupoolest peaks taoliste „kakluste“ eesmärki sõnastama, siis ma osutaksin ühele tähelepanekule, mis on tehtud 1984. aastal pärast MLB ajaloo üht kõige skandaalsemat kaklust. Juhtum leidis aset Atlantas, kus kisklema läksid kohalik Braves ja San Diego Padres. Nimelt on Padresi puhul mainitud, et too augusti keskpaigas toimunud rüselus pani aluse erilisele meeskonnatundele, mida on peetud otsustavaks teguriks, mis võistkonna tol aastal esimest korda National League´i võitmise kaudu World Seriesini kandis.
Üks märkus veel. Toda 1984. aasta videoklippi üle vaadates tasub tähele panna, et mängijate „kaklusesse“ sekkuvad ka mõned pealtvaatajaid, kuid nüüd tuleb rõhutada, et nende sekkumine väljus pesapallikakluse tseremoniaalsusest. Olemata ise mängijad, võisid ju nende liigutused olla sarnased mängijate omale, kuid nad ei kuulunud diskursusesse. See tähendas, et sellal, kui 17 mängijale määrati MLB reeglitest tulenevalt mängukeelud ja rahalised trahvid, siis viis rüseluses osalenud pealtvaatajat lahkusid staadionilt politsei eskordi saatel. Nende kuritegu seisnes kakluse tõelisuses.
MLB tabeliseis 27. aprillil
28. aprill – suure ja aeglase mehe sprint
Pesapallimängule annab sisu selle nüansirikkus, mis on ühendatud võimalusega seda statistiliste võrdluste abil arusaadavalt ja üheselt selgitada. Vähe on pesapallis liigutusi, millele antav hinnang jääb õhku rippuma ehk on sõltuvuses hindaja kujutlusvõimest ja väljendusoskusest. Pesapall on lihtne nagu kümne piires arvutamine ning nagu ma siin blogis ka juba kirjutanud olen, saaks kogenud pesapallivaataja mängust elava ja adekvaatse ülevaate ka pelgalt statistikat uurides.
Siit saab teha kaks tähelepanekut. Esiteks tuleb möönda, et mingil määral jääb sõnaliste ülevaadete roll abistavaks, suunavaks, sest ükskõik, mis killu tekst tohutust statistikamassist esile tõestab, ei saa tekst mitte kunagi eksisteerida ilma statistikata. Sellest tulenevalt saab aga lisada, et pesapallitekstides pole mitte midagi väljamõeldut ning pesapallilood on paeluvad just seetõttu, et nad on tõesed.
See aga ei tähenda, et tekstil poleks eraldiseisvat väärtust. Kui tekst kogu statistikamassi arvesse võttes vaid mõnele üksikule nüansile osutab, tähendab see teisisõnu seda, et osutust väärinud nüanss võetakse kaasa ajalukku. Igas pesapallimängus toodetakse tohutus koguses statistikat ning kõike tekstina kaasa võtta pole lihtsalt võimalik. Kaasa saab võtta vaid selle, mida kirjutus arvab olevat erakordne. Ühe sellise näite leiab ka viimasest mängupäevast.
Juhtus see St. Louisis, kus kohalik Cardinals alistas neljamängulise seeria avakohtumises Arizona Diamondbacksi 8 : 3 ning võttes arvesse, et põhihooaeg koosneb 162 mängust, võib olla enam vähem kindel, et see võit kaoks üldisesse mänguderägastikku, kui selles poleks leidnud aset episoodi, mida statistikale toetudes pidas kirjutus vajalikuks rõhutada.
MLB ametlikul kanalil mlb.com kirjutab John Denton, et hoolimata võidust leidsid mängu võimsamad ovatsioonid aset hoopis kuuenda vooru kodumeeskonna ründefaasis, kui esimesse pessa jõudnud 39-aastane Yadier Molina suutis järgnevalt lööma tulnud meeskonnakaaslase soorituse ajal pihta panna teise pesa.
Hetkel, mil Arizona viskaja palli lendu laseb, lahutab jooksu alustanud Yadier Molinat esimesest pesast juba umbes seitse meetrit. (Foto allikas: youtube)
Juhtumi muudab eriliseks teadmine, et teise pesa pihta panemine eeldab võimast stardikiirendust, kuid see on omadus, mida kodupesa valvuri Molina sportlik arsenal enam ei sisalda. Sellel on objektiivsed põhjused, sest 180 sentimeetri pikkune Molina kaalub 93 kilo ning arvesse tuleb võtta ka juba viidatud soliidset vanust. Muidugi on Molina võimas atleet, kuid tema head omadused tulevad esile just püüdjana, samas kui pesavargus eeldab veidi teistsuguseid kvaliteediomadusi.
Pesavarguse protseduur näeb välja selline, et ajal, mil viskaja on oma liigutustega andnud mõista, et ta igal juhul on otsustanud viskele minna ning visanud peast mõtte püüda välja visata esimesse pessa jõudnud mängija, võib esimeses pesas olnud jooksja alustada spurti teise pessa. Pesade vahe on 27,43 meetrit, kuid kuna esimesse pessa jõudnud jooksja ei alusta mitte kunagi jooksu pesal seistes, tuleb iga mängija jooksuvõimetele vastavalt mõned meetrid maha arvestada. Üldiselt on tegemist kolme-nelja meetriga. Jooksja peab aga arvestama, et viskaja, kes alles valmistub viskeks, võib alati teha otsuse toimetada pall esimesse pessa ning siis peab jooksja olema valmis selleks, et jõuda sinna enne palli.
Molina olukorra kordust üle vaadates on selgelt näha, et Arizona viskaja Corbin Martini viske hetkel lahutab jooksu alustanud Molinat esimesest pesast juba umbes seitse meetrit. Niisiis ei pööranud viskaja Molina tegevusele vähimatki tähelepanu, kuna tõenäosus, et Molinal õnnestub pesa pihta panna, näis ebatõenäoline. Ometi osutus ka aeglase Molina puhul nii pikk edumaa piisavaks, sest kui Arizona kodupesavalvur Carson Kelly viske püüdis ning selle omakorda teise pessa viskas, oli juba liiga hilja. Molina oli suutnud oma võimsa keha pessa libistada ning ka sellele püsima jääda.
2158 MLB-s peetud mängu jooksul on Molina pesavarguse ette võtnud kõigest 107 korda, millest 70 on õnnestunud ning kõrge õnnestumisprotsendi põhjust tuleb tõenäoliselt otsida just üllatusmomendist, mis on kindlasti asjakohane ka Arizona mängu puhul. Perspektiivi loomiseks tuleb lisada, et kõigi aegade edukaim pesanäppaja on Rickey Henderson, kes 26 hooajaga pani pihta 1406 pesa.
Lõpuks väärib osutamist ka fakt, et viidatavas Dentoni tekstis, mis Molina pesavarguse ajalukku kinnistab, ei tee autor poole sõnagagi juttu sellest, et samas voorus õnnestus Molina löögikorra ajal teine pesa pihta panna kiirel tagaväljakaitsjal Harrison Baderil. Asi on selles, et erinevalt Baderist muudab Molina olukorra tähelepanuväärseks asjaolu, et selles keeratakse pesapalliloogika teataval määral pea peale.
MLB tabeliseis 28. aprillil
29. aprill – aasta esimene no-hitter
Kui tihti sellist asja ikka näha saab, niisama hästi võiks kohata valget piisonit või ükssarve! Taolise võrdluspildi manas New York Metsi ja Philadelphia Philliese mängu järel silme ette Metsi esimese pesa valvur Pete Alonso, milleks andis talle ajendi fakt, et lisaks 3 : 0 võidule oli Mets hakkama saanud ka MLB selle hooaja esimese no-hitter´iga. Tegemist on ühe keerukama ning suurt tähelepanu pälviva saavutusega, millega märgitakse olukorda, kui üks võistkond ei luba vastasel löögi läbi kordagi pessa jõuda. Rõhutada tuleb just löögimomenti, sest juhul kui pessa jõutakse ilma löögita (walk, intentional walk), jääb no-hitter ikka kehtima. Arusaadavalt kuulub seejuures suurim tähelepanu ja tunnustus viskajale, kuid rangelt võttes on tegemist meeskondliku saavutusega, kus alahinnata ei tohi mitte ühegi kaitsja panust. Laiendan seda mõtet kohe.
Enne aga tahan öelda, et kui Alonso kujundlikul võrdlusel on oht, et see ajaloo poolt varem või hiljem unustatakse, siis kindel võib olla selles, et statistikat jääb ajalugu mäletama küll. Nimetan kolm ajalukku minevat arvu. 1962. aastal loodud Metsi ajaloos on tegemist teise no-hitteri´ga, MLB ajaloos tervikuna aga 315. Metsi praeguse juhtumi muudab aga erilisemaks fakt, et tegemist on kombineeritud no-hitter´iga, millega märgitakse saavutust, kui viskajaid oli rohkem kui üks. MLB ajaloos on selliseid juhtumeid vaid 17.
Philadelphia vastu kasutas Mets kokku viit viskajat. Vasakult paremale liikudes: Tyler Megill (5 vooru/88 viset/3 walk), Drew Smith (1,1/36/1), Joely Rodríguez (1/17/2), Seth Lugo (0,2/5/0) ja Edwin Díaz (1/13/0). (Foto allikas, twitter: @MetsLegends)
Kui ma ütlesin, et no-hitter´i näol on tegemist ennekõike meeskondliku õnnestumisega, siis ühe arutluskäigu kaudu võiks seda nimetada koguni kaitsemängu kõige ideaalsemaks saavutuseks. Nagu juba öeldud, saab kõik alguse viskajast, täpsemini öeldes viskaja ja püüdja omavahelisest koostööst ning tõsi see on, et nende koostöö võib aluse panna veelgi harvemini esinevale ehk siis ideaalsemale lõpptulemusele, mida inglise keeles nimetatakse perfect game. Sellega kirjeldatakse olukorda, kus ründajad ei jõua pessa ka läbi walk´i ehk pesad jäävad nende poolt puutumata. Kaitse seisukohast seega ideaalne mäng.
Mulle aga tundub, et viidatud juhul suureneb viska roll, millest saab aga järeldada, et seeläbi väheneb iseeneslikult võistkonna üldine panus. Kui aga jooksja on pesas, olles jõudnud sinna viskaja ebaõnnestumise järel läbi walk´i või kaitsjate teadliku valiku tulemusel (intentional walk), siis suureneb sellega surve kogu kaitseliinile, kus lisaks uuele lööjale tuleb jälgida ka pessa jõudnud jooksjat või jooksjaid. Näiteks New Yorgis toimunud mängu viiendas voorus oli Metsi kaitseliin silmitsi olukorraga, kus ründajad olid läbi kahe walk´i jõudnud esimesse ja teise pessa, mis aga võrreldes tühjade pesadega muudab kogu kaitsetaktikat. Niisiis, mida rohkem ründajaid aktiivses tegevuses, seda pingelisem roll kaitsval meeskonnal. Sama kehtib ka vastupidises suunas, mis annabki võimaluse mõelda, et no-hitter on võistkondliku saavutusena tähelepanuväärsem kui on seda perfect game. Ja kas meeskondlik panus saab olla veel suurem, kui no-hitter´isse annavad oma osa paljud viskajad. Just nii nagu juhtus New Yorgis.
MLB tabeliseis 29. aprillil
30. aprill – Dodgers kaotas kodus aga keegi ei pannud tähele
Üks aspekt, mida äärmiselt tiheda ehk kuue kuu sisse pressitud 162-mängulise põhihooajaga seoses tähele tuleb panna, on seotud paratamatu asjaoluga, et mitte ükski võistkond ei suuda seda läbida katkematus võidujadas. Muidugi on tugevamatel tõusulaine kõrgem ja kestvam, kuid igal juhul on see lainetav. Pesapallis on oluline pikk ajaline perspektiiv. Loomulikult soovivad nii mängijad kui fännid, et mäng, mis toimub täna, siin ja praegu, lõpeks nende võistkonna eduga, kuid kõik asjaosalised teavad, et olgu võit või kaotus, ülipikas mängudejadas moodustab see vaid pisikese kübeme. Unustada end iga mängu järel tabeliseisu uurima pole MLB-le lihtsalt kohane.
Pigem võiks MLB-le kohasemaks pidada olukordi, kus võit või kaotus mõne muu mängus aset leidnud või seda ümbritseva sündmuse varju jääb, sest kuigi sportlikku edu mõõdetakse pikas perspektiivis, ei tähenda see ometi, et iga mäng eraldivõetuna tähelepanuväärne ei võiks olla.
Sellekohase tähelepaneku saab teha ka viimase mängupäeva meediakäsitluste pinnalt. Viitan praegu Los Angelesis peetud kohumisele Dodgersi ja Detroit Tigersi vahel, mille keskpunktis oli nii enne mängu, selle ajal, kui ka pärast seda Dodgersi viskaja Clayton Kershaw, kes täismaja ehk 52 613 pealtvaataja ees jõudis oma karjääris oodatult uue tähiseni, visates välja 2697. lööja. Selle saavutusega hõivas 2008. aastal Dodgersiga liitunud ning terve karjääri Los Angelesis veetnud Kershaw klubi kõigi aegade edetabelis esikoha.
ESPNi mängule pühendatud uudis kõnelebki peaasjalikult rekordist ning mängu tulemus leiab mainimist artikli kolmandas lõigus sisuliselt joonealuse märkusena. Selleni jõutakse nii.
„Ta [Kershaw] kergitas tervituseks mütsi, lõi mõned korrad käega rinnale, astus uuesti viskepaigale, kergitas veel korra publiku suunas mütsi ning keskendus siis uuele viskele. „See on tõesti eriline hetk,“ ütles Kershaw pärast oma järjekordset head esitust mängus, mille Dodgers 1 : 5 kaotas.“
Niisiis tuleb välja, et Dodgers selle mängu hoopistükkis kaotas, kuigi ESPNi uudisveerust hajameelselt pilku üle lastes võib esimese hooga jääda vastupidine mulje, sest aupaiste, mis koondatud Kershawi ümber, ulatub paratamatult ka Dodgersini. Sarnast joont hoiavad oma uudisvoos ka Yahoo, Reuters ning mlb.com.
Ma ei arva, et tegemist oleks kehva ajakirjandusega, vaid usun hoopis, et sellised käsitlused, mis ühe võistkonna kaotust ja teise võitu möödaminnes mainida võimaldavad, tulenevad pesapalli loogikast. Ütlesin eelpool, et tabeliseisu uurimine iga mängu järel pole MLB-le kohane ning tahan täpsustuse korras lisada, et selliseks süvenemiseks pole lihtsalt aega – juba homme uus mäng! Ja siis ka ülehomme, ja üleülehomme, ja... Ei jaksa keegi kõikidel mängudel järge pidada.
MLB tabeliseis 30. aprillil