Miks ma istun praegu lennukis, mis paikneb kümne kilomeetri kõrgusel kuskil Irkutski ja Baikali järve vahel ning lähenen Tokyole, kus lokkava paanika tõttu proovitakse olümpiakülalisi igal võimalikul moel peletada ja pitsitada? Paistab, et süüdi on onu Markus Gesekesest.
80ndate lõpu ja 90ndate alguse Eesti elu juurde käisid oma välismaalased. Moel või teisel piiri taga tekkinud heatahtlikud tuttavad (enamasti Soomes) aitasid eestimaalaste elu toredamaks teha. Mina olin toona väike poiss ja see toredus seisnes eelkõige välismaa nännis ja kommis.
Kui onu Esa Soomest (neid oli koguni kaks, suur ja väike Esa) või onu Markus Saksamaalt, täpsemalt Gesekesest, külla tuli, siis olid neil alati kaasas pakid mulle ja õele. Eks materiaalne pool oli selle suhtluse kontekstis eestlaste jaoks kindlasti tähtis, sest näiteks suur pakk kohvimasinafiltreid oli selline defitsiit, et hoia ja keela. Rääkimata kohvimasinast endast või föönist. Oli alles aeg!
Sellele omapärasele suhtlusele praegu tagasi mõeldes on aga materiaalsest poolest palju tähtsam kultuuriline, sest, noh, ega see enda eurooplasena tundmine ju kohe nipsust välja ei tulnud. Hetkel lennukaardi järgi Jakutski ja Baikali vahel paiknevas lennukis istudes ja Tokyosse oma neljandale olümpiale lennates tabasin end mõttelt, et ilma onu Markuseta ei pruugiks ma praegu siin olla.
Nagu ma armastan öelda, on spordiajakirjanik diagnoos, mitte elukutse.
Nagu ma armastan öelda, on spordiajakirjanik diagnoos, mitte elukutse. Ning ma siiralt arvan, et see peab paika ning seda tööd pole võimalik teha endale rahuldust pakkuvalt ilma tohutu ja põhjaliku spordihuvita. Ma ei pea hunnikutes jalgpalli ja muud sporti vaatama, vaid see väga meeldib mulle. Talvine laupäevahommik neljabobi St. Moritzi MK-etapi rüpes? Ideaalne!
Diagnoosile peab eelnema haigestumine/nakatumine. Minu puhul oli see saatuslik hetk – paneme natuke draamat juurde, sest nagu minust hetkel lennukis paarkümmend rida tagapool istuv Jaan Martinson ikka armastab öelda, siis spordiajakirjanduses tuleb esmalt lihtsustada ja seejärel liialdada! – oli 1993. aasta kevad või suvi (kes seda praegu täpselt mäletab), kui Gesekese onu Markus tõi 10-aastasele Otile kingituseks ühe saksakeelse fotoalbumi.
Piltide juurde kirjutatust ei saanud ma aru mõhkugi, sest see oli saksa keeles. Ent vahet polnud, olin täiesti lummatud. Tegemist oli 1992. aasta Barcelona suveolümpiamänge kokkuvõtva ligi 300-leheküljelise fotoalbumiga, mis oli trükitud väga kvaliteetsele paberile (loe: raske ja lõhnav) ja pakatas kaunitest kaadritest, mis näitasid sporti tema mitmekesisuses ja ilus.
Aasta varem toimunud Albertville'i ja Barcelona olümpiamänge vaatasin muidugi suure huviga, nagu toona kombeks oli. Uuesti iseseisva Eesti esimesed stardid olümpial olid nii tähtsad, et kui Albertville'is oli kahevõistluse päev, siis saatis minu klassijuhataja lapsed varem koju, et kõik saaksid ikkagi tähtsat võistlust vaadata. Isamaaline kasvatus par excellance!
Ning jalgpalli tiitiivõistlusi olin tolleks hetkeks ka juba paar tükki isiklikku mällu talletanud. 1990. aasta MM oli esimene, kus täitsin isa abiga seinal rippunud turniiritabelit ning 1992. aasta EM-i mäletan ikka täitsa hästi. Eriti muidugi Peter Schmeicheli tõrjeid. Aga see Barcelona olümpiamängude fotoalbum võis vabalt olla ese, mis väikese spordifännile uue suuna andis.
Uhkus ja rõõm, et Eesti on selles vägevas albumis olemas, oli kaugeltki suurem kui need mõned read.
Ma olin tollest albumist täiesti joovastunud, lappasin seda päevade kaupa, õppisin sisuliselt pähe. Ning iga kord seda lapates vaatasin uhkusega albumi lõpulehekülgedel paiknenud medalivõitjate loetelu, kust leidis Erika Salumäe ning Tõnu ja Toomas Tõniste nimed. Uhkus ja rõõm, et Eesti on selles vägevas albumis olemas, oli kaugeltki suurem kui need mõned read. Aga spordis loeb emotsioon ja see oli vägev.
Ma ei julge kinnitada, et see Gesekese onu Markuse toodud Barcelona suveolümpiamängude ülikaunis fotoalbum oli mu praeguse diagnoosi puhul määrava tähtsusega. Aga see võis vabalt nii olla, sest õige pea hakkasin erinevaid tähtsaid võistlusi (olümpiamängud ja suusatamise MM-id) vihikutesse jäädvustama. Vanematelt nõudsin koju ajakirja Sporditäht ja nii ta läks.
Kuigi asjad on läinud nii, et kõige rohkem olen seotud jalgpalli kajastamisega, mis on praeguseks tõusnud olümpiamängudest võimsamaks masinavärgiks (1992. aasta Barcelona olümpia ajal see veel nii ei olnud), siis lugupidamine ja austus olümpiamängude institutsiooni vastu on minus alati olnud tohutult kõrge.
Jällegi, julgen arvata, selle fotoalbumi tõttu, mis tutvustas mulle haaravate fotodega kõiki toona olümpiamängude kavasse kuulunud spordialasid. Ka neid, millest ma polnud midagi või peaaegu mitte midagi kuulnud. Need kaunid kaadrid tekitasid uudishimu, mis pole kadunud tänaseni. 2012. aasta Londoni olümpial kaifisin täiega, et sain elus esimest korda vaadata kohapeal maahokit ja veepalli.
Kaifisin täiega, et sain elus esimest korda vaadata kohapeal maahokit ja veepalli
Tokyos on soovide nimekirjas näiteks softpall ja seinaronimine, aga ühe tolles albumis oleva imposantse ja värvikireva aerutamisfoto tõttu on mul siiani keeruline vastu panna võimalusele vaadata neljasüstade võistlust. Ilu, mis vaatab vastu läbi vee tuhisevata paatide ja neid edasi viivate aerutajate dünaamikast ja seda saatvast värvide mängust, oli minu jaoks tohutu.
Seega kui Eurosport aerutamise MM-i näitab (ja enamasti nad õnneks näitavad), siis proovin teha ikka nii, et mõne neljasüsta sõidu ära näen, sest see toob mõneks sekundiks meelde tolle surina ja õhina, mida mind väikese poisina toda albumit lehitsedes valdas. Täiega liblikad kõhus tunne, noh.
Olümpiamängude epitsentris lokkavad tunded, emotsioonid ja mõtted
Ma olen olümpiamängude kontseptsioonist – mitmekümne spordiala maailma parimad tulevad samasse kohta võistlema – jätkuvalt lummuses. Ning ma põlen soovist seda kõike kajastada nii hästi, nagu paarikümne aasta jooksul kogutud ametialased oskused lubavad, sest ligi 11 000 sportlast ja enam kui 200 riigi delegatsiooni moodustavad epitsentri, mis toodab tohutul põnevat kraami. Tulemusi ja tundeid, emotsioone ja mõtteid.
Kui Gesekese onu Markus poleks seda fotoalbumit mulle toonud, võinuks see võrratu maailm minust mööda minna. Õnneks läks teisiti. Kas see album mul praegugi alles on, ma kindlalt ei tea. Pean otsima. Aga mälestus sellest on ere ning toimib siiani võimendina, mis tuletab meelde olümpiamängude suurt rammu.
Toona ma seda hinnata ei osanud, aga praegu on minu meelest väga tähtis, et too fotoalbum ülistas ja kajastas olümpiamänge kui sündmust ja spordipidu, mitte üritust, mida tuleb vaadata ainult läbi kaasmaalaste tulemuste. Nii on võistlust palju hõlpsam nautida ja lääneriikides minu meelest seda osatakse. Õnneks üha enam ka Eestis.
* * *
Toimetan Tokyo suveolümpiamängudel omal käel, omal vastutusel ja omade vahendite abil. Käesolev olümpiakohvik on tasuta kasutamiseks. Kui sulle siinsed jutud ja lood meeldivad ning pead seda võimalikuks, saad kohvikut toetada.
* * *
Uudiseid olmerindelt
Olümpiamängudel töötamine on spordiajakirjaniku jaoks seda viljakam ja toredam, mida vähem on kõikvõimalikke ja igasuguseid pisiprobleeme. Minu kogemus ütleb, et väga tähtis on mugav riietus. Kuna reeglina kestab tööpäev mituteist tundi (nt hommikul kaheksa hotellist minema, veidi enne südaööd tagasi), siis ebamugav või mittefunktsionaalne riietus hakkab kiiresti häirima.
Suveolümpial on riietega lihtsam kui talimängudel, aga on üks asi, mis peab minema täkkesse – püksid. Need peavad olema mugavad, piisava hulga (suletavate) taskutega ja muudmoodi mõnusad, et olümpiatsoonis toimetamine sujuks. Kui igal asjal on oma kindel koht/tasku, siis on palju vähem rapsimist ja pabistamist ning selle jaoks on vaja õigeid pükse.
Teen nüüd varjamatut ja tasumata reklaami ning kuulutan, et oma tänavused olümpiapüksid leidsin poest nimega Cropp. Pühapäeval kulutasin Kristiine keskuses tubli tunni, mille käigus tuulasin läbi viie riidepoe valiku enne, kui leidsin sobiva mudeli.
Aga sobivat numbrit polnud. Aga müüja ütles, et Rocca al Mare Croppis üks paar on. Aga mul oli vaja 55 minuti pärast A. Le Coq Arenal algavat FCI Levadia – Nõmme Kalju mängu kajastada. Aga pükse oli tõesti väga vaja ja riskida ei saanud, seega taksoga Roccasse. Aga siis oli mängu alguseni 23 minutit ja taksoäpis valitses tühjus. Aga tõukse leidus. Jõudsin staadionile varuga. Ja olümpiapükstega!
Nüüd tuleb loota, et asjad sujuvad ja saan neljapäeval pükstega lahingusse söösta ehk peapressikeskusesse ja võistluspaikadesse toimetama. Teated Tokyost räägivad, et üle maailma saabuvate ajakirjanike vastuvõtmine valmistab korraldajatele arvestatavaid raskusi ja asjad ei pruugi sujuda.
Hoia silm peal mu Twitteril: https://twitter.com/ottjarvela
Ott Järvela Jalgpallipunker FB-s: https://www.facebook.com/ottjarvela
Ning Instagram on mul kah: http://instagram.com/ottjarvela
Ott
21.07.2021 hommikul, kuskil Vladivostoki kandis kõrgel õhus