Kui ma Delfi jalgpallistuudios kümmekond päeva tagasi rääkisin turniiriga kokku kuuluvast kurjusest, mis on koondpõhjuseks, miks ma finaalturniiril peetavad mängud vaatamata jätan, siis hiljem loo kommentaare lugedes leidsin nende seast kaks tähelepanekut, mis mu meelest aitavad aru saada, kuhu tuleks käimasoleva turniiri suurima kurjuse tuvastamiseks pilk pöörata. Sellest arusaamiseks tuleb esmalt taas meenutada neid vaesusesse sündinud inimesi, kes turniiriga seotud ehitustöödele suundudes nägid võimalust veidigi oma elujärge parandada, kuid kellest paljud tööandja hooletusest tingituna ehitustöödel hukkusid. Kurjemast kuri on just nendega inimestega seonduv.
Mu tähelepanu köitnud Delfi kommentaarides öeldi ühes sedasi: „Kui palju on inimesi kõiksuguste ehituste käigus surma saanud? Sellise moega poleks meil midagi, mida ehituste käigus on loodud,“ ning teises lisati: „Hooveri tamm USA. Selle ehitusel hukkus 96 inimest.“ Esimene kommentaar, mis esmapilgu täiesti retooriline näib, pole seda aga lähemal uurimisel mitte, sest mu meelest valitseb selles hoiak, mis inimelu suhtes küllaltki ükskõikne on ning mis Katari juhtumi puhul oma ükskõiksuses võimendub veel ka seeläbi, et suur osa surmadest olid tingitud tööandja ettevaatamatusest. See tähendab, et paljud noist surmadest saanuks ära hoida. Teises kommentaaris viidatakse Colorado jõel enam vähem sada aastat tagasi toimunud tammi ehitustööde käigus hukkunud inimesele, kuigi tuleb lisada, et küllap on mõeldud konkreetselt vaid paisu ehitamisel hukkunud inimesi, sest kõikide tööde käigus sai kokku surma 112 inimest. Nii väidab Vikipeedia. Ma ei võtnud uurida, kui kiirelt võiks saada jälile kõigi hukkunud inimeste nimedele, kuid kindlasti ei pea ma seda päris lootusetuseks ettevõtmiseks. Seda lubab uskuda fakt, et kindlaks on püütud teha surmade absoluutarv. Teadaolev 112 saab toetuda üksnes kindlaks tehtud inimestele, mida aga ei saaks väita juhul, kui kõnelause juhtumi puhul kõneldaks vaid surmade suurusjärgule viitavast arvust.
Miks on oluline sellest rääkida? Miks on oluline küsida, kas kõikide surma saanud inimeste nimed on ikka teada? Vastus sellele on mu meelest väga lihtne ja inimlik. Ühe tammi ehitustöödel, mis hiljem paljude põlvkondade vajadusi on rahuldanud, andis oma elu grupp inimesi ning kas poleks surmasaanute ja nende perekondade suhtes ülekohtune, kui ühiskond ja seda koos hoidev ajalugu neid inimesi enam ei mäletaks? Nende paljude inimeste surm kuulub kohalikku kultuurilukku võrdsena sellesama tammi endaga ning üksnes seda tunnistades saab seesama ühiskond häbi tundmata seda tammi kasutada. Vabastatuna moraalsest süütundest on küllap lihtsam ka tehtud vigadest õppida ning õpitut tuleviku tarbeks säilitada.
Kõike seda ei saa aga öelda Kataris juhtunu kohta, sest maailmal pole vähimatki selgust, kui paljud inimesed jalgpalli MMiga seotud ehitustööde käigus surma said. Kui mõelda, et inglaste Guardian pakkus 6500 ning FIFA ja Katar ametliku statistikana 3, siis need arvud näitavad, et konsensusliku ühisosa leidmine on täiesti lootusetu, mis aga tähendab, et tänaseks näib olevat käest lastud võimalus kõik surma saanud inimesed ajaloo jaoks fikseerida. See on aga mu meelest vähim, mille nimel FIFA iga päev töötama peaks ning mida silmas pidades maailma ajakirjandusel FIFA ametlikele igal jumala päeval helistada tuleks, et nende viimase tööpäeva teemakohase pingutuse järele pärida.
Praegu aga oleme hoopis olukorras, kus lõhe eri institutsioonide hinnangutes nii suureks on rebenenud, et kõrvalseisja seisukoha võtmine tugineb pigem usul ja emotsioonidel, kui täpsel faktoloogial. Kas me tõesti usume, et tuhandete surmateadete taga on salakaval konspiratsioon, mis püüab FIFA-t ja Katari suure süüdlasena näidata, või pigem usume neid suuri arve, kuigi tõestada neid tagantjärele sisulisel pole võimalik. See ongi mu meelest nende hukka saanud inimeste suhtes kõige häbiväärsem, et loodud ideeline keskkond, kus kahtlemine nende inimeste surma saamise üle on muudetud normaalsuseks. „Inimeludest. Kuna ma ei olnud staadionite ehitustel kohapeal, ei saa ma seda kahjuks kommenteerida. Ma pole näinud ega kogenud seda,“ ütles novembri alguses Eesti Jalgpalli Liidu väljaantava ajakirja Jalka läbiviidud konverentsil kolm aastat Kataris elanud eestlasest jalgpalli videoanalüütik, kui temalt uuriti ehitustööde käigus surma saanud inimeste kohta.
See vastaja pole sugugi erand, kes kohustatuna nimetatud teemal sõna võtma isikliku elukogemust appi võttes teemast mööda hiilib. Olen sellist võtet mujalgi kohanud, ja ega neis vastajates kahelda saa: palju neid inimesi maailmas ikka on, kes Kataris juhtunu kohta tõde teavad. Ma ei heida neile inimestele mitte midagi ette, sest enamusel neist puudub isiklik huvi või teoreetiline algteadmine teemal kaasarääkimiseks, kuid vastutusest ei saa vabastada FIFA-t. Kordan üle. „3 inimest,“ vastas nädal enne turniiri algust FIFA president Gianni Infantino kolme sõrme üles tõestes küsimusele, kui palju ehitustöölisi MM-projektiga surma sai.
Maailmas on siiski vähemalt üks projekt, mis on võtnud südameasjaks osa hukka saanud inimestest ajaloo jaoks talletada. Selle vedajateks on Saksa jalgpallikultuuri ajakiri 11 Freunde ning Rootsi ajakiri Blackspot, kes on kogunud kokku mõnekümne inimese elulood ning need näitusena avalikkuse ette toonud. Finaaliturniiri ajal on näitus avatud Põhja-Saksamaal Mindenis, samuti on avatud virtuaalne ülespanek aadressil cardsofqatar.com, kust ka mina siin toodud nopped tegin.
Neid pilte ja lugusid vaadates ei tohi aga meelest lasta, et küllap on need inimesed projekti eesvedajatele silma jäänud juhuslikult ning tuhanded nendega sarnast saatust jagama pidanud inimesed on ajaloo jaoks lihtsalt kadunud. Niisiis ei tohi meelest lasta ka seda, et see viimane tõdemus samuti 2022. aasta maailmameistrivõistluste pärandi hulka kuulub, nagu ka turniiri tulevase võitja lugu.