Järgnevad mõtted on saanud innustust kahest raamatust. Üks neist ilmus esmakordselt 1954. aastal ning kannab nime "The year the Yankees lost the pennant". Selle autoriks on Douglass Wallop, kes oma fantaasialoos laseb realiseeruda keskealise mehe unistuse MLB-s mängimisest. Tegemist on jutustusega, mis aastakümnete jooksul korduvalt oma algsest formaadist välja rebitud. "Damn Yankees`i" nime all on seda mitut puhku Broadwayl muusikalina ette kantud ning korra on lugu Hollywoodi stuudio Warner Bros. poolt ka kinolinale toodud. Juba nende teadmispudemete pinnalt võib ütelda, et tegemist on teosega, mis ameerika kultuuris päris tundmatu olla ei saa.

Teise raamatu ilmumisest on aga möödunud napilt üle aasta, kannab see nime "The Cup of Coffee Club" ning kirja on selle pannud Jacob Kornhauser. Tegemist on kogumikuga üheteistkümne mängija lühibiograafiatest, keda ühendab fakt, et nad kõik jõudsid karjääri jooksul pesapalli kõige kõrgemal tasemel ehk MLB-s pidada ei rohkem ega vähem kui ühe mängu.

Need kaks raamatut, mida lahutavad ligemale seitsekümmend aastat, žanrierinevus ning kahtlemata ka ameerika kultuuri surutud jälje sügavus, kannavad endas aga ühte ideed, suurt unistust, mis on Ameerikas aastakümnete jooksul ühendanud lugematul hulgal poisikesi, teismelisi, juba täisikka jõudnud noori aga ka soliidsemas eas mehi, kel võibolla juba endal sedasama unistust jagavad pojad sirgumas - unistus mängida Major League´is. Selle unistuse olemust alljärgnevalt taga ajama hakataksegi ning vormiliselt tehakse seda kahes osas. 1. osas püütakse luua teoreetilisemat laadi raamid, mis on vajalikud selleks, et 2. osas lähemalt käsitlemisele võetavaid teoseid paremini mõista.

Kaks pesapalliraamatut, mis siinse arutelu käima on tõmmanud. Douglass Wallopi sulest ilmunud "The year the Yankees lost the pennant" ning Jacob Kornhauseri koostatud "The Cup of Coffee Club".

Unistus mängida MLB-s on ameerikalik unelm, lähedane unenäolisele seisundile, mis nähtusena spordiväljal täiesti omanäoline. Seda seepärast, et kui enamikel teistest aladest kaotab unistus läbilöögist unistaja vanuse suurenedes usutavust, siis pesapallimängu olemus peidab endas trikki, mis lubab sedasama unistust jagada vahest isegi kolmel sama katuse all elaval põlvkonnal. Pesapall on unistus, mis ei hooli vanusest. See tõdemus vajab mõistagi selgitust ning alustada võiks väitega, et kuigi pesapall on võistkonnamäng, on see võistkondlik vaid vormiliselt. Sisuliselt sobib aga pesapalli kirjeldada individuaalspordina ning isegi siis, kui selline kirjeldus mõnel juhul mänguloogikaga vastuollu peaks minema, ei saa see vastuolu olla suurem, kui pesapalli rangelt võistkondliku alana demonstreerimine. Kuidas sellist väidet põhjendada?

Esiteks põhineb pesapallimäng kohustuslike liigutuste kordamisel ning võistkonna edu sõltub suuresti sellest, millise kvaliteediga konkreetne mängija konkreetseid liigutusi sooritab. Iga mängija kvaliteet väljendub tema toodetud statistikas. Kohustuslike liigutuste ahel saab alguse viskaja ning püüdja omavahelisest koostööst, kes vastase lööjat välja püüavad visata. Individuaalspordi printsiibist lähtuvalt võib aga sellist vastasseisu kirjeldada ka kahe võistleja (viskaja ja lööja) omavahelise duellina, mida see tegelikult ka on. Viska püüab palli teele saata nii, et lööja seda ei tabaks, kuid viskaja võistkonnakaaslased oma kaaslast sellises toimingus peaaegu aidata ei saagi. Edasi võib mõelda, et ka kõigi ülejäänud kaitses olevate mängijate aktiivsesse mängu lülitumise korral on nende tegevus rajatud rangele ettekirjutusele, mis väljendub kinni püütud palli küllaltki täpselt ette nähtud kombinatsioonidega pesasse toimetamises. See aga tähendab, et enamikel juhtudel puudub kombinatsioonides loomingulisus, mis on aga võistkondliku mõtlemise ja sellest tuleneva tegutsemise aluseks. Ka kärbib ühisloomingut ehk võistkondlikku printsiipi kohustus viia pall ühest määramata punktist (suvaline koht väljakul) määratud punkti (kindel pesa) kõige lühemat teed pidi, kuid sellise trajektoori väljamõtlemine ei eelda iseenesest pikki kohapealseid arutelusid ega ka varasemat jagatud kogemust treeningute näol. Asi on selles, et ka taolisel puhul määrab pessa toimetatava palli kiiruse ja lennu täpsuse suuresti ühe mängija kvaliteet, mis annab veelgi tuge ideele pesapallist kui individuaalspordist.

Iga mängija võitleb iseenda parema statistika nimel ning kuna rangelt võttes pole taolise statistika tootmine otseses seoses konkreetse mängu hetkeseisuga, püüab iga väljakule tulev mängija anda endast absoluutse parima ka siis, kui mängu seis tema võistkonna jaoks isegi täiesti lootusetuna näib. Jalgpallis võib tulla ette olukordi, kus ühe võistkonna suure edu puhul mõlemad meeskonnad mängu lõppu oodates palli niisama veeretavad, kuid pesapallis, individuaalalana mõistetuna, pole see definitsiooni kohaselt võimalik. Pesapallimäng koosneb individuaalspordi tükikestest alguses lõpuni. Iga pesapalluri suurimaks konkurendiks ta ise ning ma arvan, et unistust võidust iseenda üle on lihtsam elus hoida juba kasvõi seepärast, et erinevalt oma vastasest pole iseennast võimalik kõrvalt näha ning kui see mingil moel ka õnnestuma peaks, nähakese end pigem läbi unistustest väänatud kõverpeegli. Nii on võit iseenda üle ideena abstraktne, nähtamatu ja ennustamatu, ega ole seetõttu ka lihtsasti hajuv.

Muidugi on viskaja ja lööja duell osa kahe võistkonna vahelisest mängust. Aga midagi pole valesti, kui sedasama episoodi vaadelda läbi individuaalspordi perspektiivi. (Foto allikas: etsy.com)

Teine aspekt, mis unistusele pesapallis usutavust lisab, võiks põhineda väitel, et ühe mängu kõige kõrgemal tasemel võib ilma suuremate tagasilöökideta ära pidada ka ilma igasuguse sportliku ettevalmistuseta inimene. Loomulikult võib sellise väite esitaja avastada end kiiresti nurka surutuna, kuid kuna praegu pole eesmärgiks mitte reaalse eluolu kirjeldamine, vaid ühe unistuse lahtiharutamine, siis pigem on selline väide abistav kui takistav.

Esmalt ründefaasist. Mõtelgem esiteks nii, et kuna pesapallis on pall alati kaitsva meeskonna käes, muutub ründamine tegevusena seeläbi reaktsiooniliseks, mis omakorda vähendab ründaja kohustus- ja vastutuskoormat. Selge on see, et kogemusteta mängija visatakse ühes viskevoorus kolme viskega välja, ning nii juhtub kõigil kordadel, mil ta mängu jooksul löögiplatsile astub. Igal juhul võib eeldada, et mängija statistika on kohtumise lõppedes null, kuid ühe mängu piires pole selles midagi erakorralist. Seda võib juhtuda ka parimatega. Tegutsemine kaitses, mis on aga aktiivne ehk loov tegevus, võib sellest tulenevalt probleeme tekitada küll, kuid ettenägeliku treeneritöö ja meeskonnakaaslaste abil võib sellestki katsumusest terve nahaga pääseda. Kõige lihtsamini kirjeldatuna võiks kogemusteta mängija päästmisoperatsiooni ette kujutada järgmiselt. Esiteks tuleb ta vabastada viskaja ning pesavalvurite ülesannetest, sest need on kõige pingelisemad positsioonid ning ilma spetsiaalse ettevalmistuseta jääks seal igaüks hätta. Tagaväljakaitsjatega on aga lood teised ning kuna on teada, et umbes kolmveerand lööjatest on paremakäelised, tähendab see ühtlasi, et suur enamus tagaväljale jõudvatest pallidest lendavad kurika löögikaarest tulenevalt väljaku vasakule poolele. Seepärast on loogiline järeldada, et kogenematu mängija tuleb paigutada statistiliselt kõige ohutumale kohale ehk tagavälja paremale tiivale, pesapallikeeles positsioonile number 9. Kui aga lööma peaks asuma vasakukäeline lööja, vahetaks too mängija seni vasakäärel seisnud mängijaga kohad. Eks see omajagu veiderdamisena välja näeks, kuid praegu oli oluline näidata, et põhimõtteliselt on võimalik kogemusteta mängija kaitsefaasis ära peita. Kasu temast pole, kuid suuremat kahju ta ka ei põhjusta.

Sellisena esitatud unistus mõne muu meeskonnamängu puhul on ilma otsese eesmärgita oma võistkonnale kahju teha täiesti mõeldamatu. Pole isegi mainimist väärt, et otsestes kontaktmängudes nagu korvpall ja jalgpall saab kogenematu mängija oskamatus esimeste minutitega selgeks, küll aga peaks rõhutama, et suur on ka tõenäosus, et selline katsumus nappide oskustega mängijale kergesti vigastusega võib lõppeda. Praeguse jutu mõte on selles, et korvpalli ja jalgpalli puhul on igal juhul tegemist mängudega, mis üksikul fantaasial väga kaugele areneda ei luba. Eesti kirjanduses on Jaan Rannap korvpallimängu põhjal ühe sellise küll visandanud, kuid mul on kahtlus, et autor ise pole kunagi korvpalli võistlusolukorras mänginud. Jalgpalli puhul võib muidugi täheldada, et ruumi ja kiiruse suhetest ning kohustuslike korratavate liigutuste puudumisest tulenevalt võib oluliselt nõrgem meeskond alati tugevama alistamisest unistada, kuid sel juhul pole tegemist mitte individuaalse, vaid kollektiivse unistusega.

Endine tippsprinter Herb Washington pesa varastamas. (Foto allikas: Twitter, Baseball In Pics)

Võimalusi pesapallis läbilöömiseks ehk platvormi eelnevateks unistusteks pakub ka selle mängu tehniline nüansirikkus. Asi on selles, et pesapall on mäng, kus isegi absoluutses tipus läbilöömiseks piisab ühest suvalisest, kuid kindlas olukorras vajalikust kvaliteetsest omadusest. Ründefaasi arvestades võib selleks olla näiteks spurdivõime. Ses plaanis on huvitava sportlaskarjääriga ameeriklane Herb Washington, kes oma elu suurimaks sportlikuks pettumiseks peab kõrvalejäämist Ameerika Ühendriikide sprindivõistkonnast 1972. aasta olümpia raames, kuid kes terve 1974. aasta ning ka ühe kuu 1975. aasta hooajast Oakland Athleticsi ridadesse kuulus ning kel 1974. aastal ka World Seriesi võitjaks õnnestus tulla. Tema positsiooni nimetuseks oli "pinch runner", mis selgitatuna tähendab, et tema ülesandeks oli n-ö pesade varastamine. Reeglina haaratakse "pinch runner´i" oskuste järele mängu lõpus, kui ründaval meeskonnal kindlasti jooksupunkti vaja ning vähemalt üks mängija esimesse pessa on jõudnud. Siis vahetatakse pessa jõudnud mängija "pinch runner´i" vastu, kes oma stardikiirust rakendades peab kaitsva meeskonna viske ajal järgmisesse pessa sprintima (nn pesa varastamine - i.k stolen base) ning suurima õnnestumise korra ka meeskonnale vajaliku jooksu kindlustama. Praegu on aga vaja eraldi rõhutada, et iseenesest sellelt mängijalt muid oskusi ei nõutagi, mis tähendab, et too mängija ei pruugi osata kurikatki õiget pidi käes hoida. Siin näitena ette võetud Washington, kel pesapallimängimise võistluspraktika enne MLB-d puudus, suutis oma positsioonis toota muljetavaldavat statistikat. Oaklandi eest saadeti ta väljakule 105 mängus, mille jooksul õnnestus tal 48 katse jooksul 31 korda pesa varastada, samuti kirjutati tema nimele 33 jooksu.

Vedades nüüd paralleele jalgpalliga, siis ühe spetsiifilise oskuse omamine ei suuda mitte kunagi asendada jalgpallis nõutavat terviklikku oskuspagasit. Usain Bolt sai küll nalja pärast korra Manchester Unitedi särgi selga ajada, kuid sellega tema flirt tippjalgpalliga ka piirdus. Võib olla üsna kindel, et kui Bolti päritolu maa poleks pesapallikauge Jamaica (MLB-s on kokku mänginud neli jamaikalast), vaid tolle piirkonna mõni muu pesapalliga rohkem sina peal olev riik, võinuks Boltile jooksjakarjääri lõppedes mõnes MLB klubis koha leida küll.

Kui kiirelt suudaks Usain Bold pesad läbida? Sellele küsimusele ei saa pesapallihuviline mitte kunagi täpset vastust, kuid fännide kujutlusvõimet on see küsimus ergutanud küll. Ühes Youtube´i klipis püütakse vastus välja arvutada.

Praeguseks on mainitud ameerikaliku pesapalliunistuse hinges hoidmise kaks alust - pesapall kui individuaalne sport ning mängu tehniline mitmekesisus. Nende kahe aspekti kõrval tuleks aga osutada veel ühele olulisele nüansile, mis siin uuritavale unistusele veelgi elujõudu lisab. Seotud on see Põhja-Ameerika pesapalliklubide ja -liigade struktuurilise ülesehitusega. Kuna tulevikus tuleb see teema niikuinii eraldi käsitlemisele, võib hetkel piirduda märkusega, et nii klubide kui ka liigade süsteem on üles ehitatud ühtmoodi püramiidina, mille sees toimub pidev üles alla liikumine, kuid erinevalt Euroopa sporditraditsioonist, kus taolises püramiidis liiguvad institutsioonid ehk klubid, on Põhja-Ameerikas liikumises indiviidid ehk sportlased, samas kui klubid on liikumatud.

Kogu püramiidi nimetatakse organiseeritud pesapalliks, mille absoluutse tipu moodustab Major League. Ülejäänud püramiidi moodustab tervikuna Minor League, mis koosneb seitsmest omaette seisvat liigas ning mille sportlik tase aste astmelt madalamale liikudes nõrgemaks muutub. Ülevalt alla liikudes: Triple-A, Double-A, Class A-Advanced, Class A, Class A Short Season, Rookie League ja Foreign Rookie.

Taolisena on kirjeldatav ka iga klubi selles. Nii näiteks võib kõnelda Yankees´e organisatsioonist, kus MLB koha täidab New York Yankees ning mille rüppe kuulub seitse tütarklubi (2020. aasta seisuga): Scranton/Wilkes-Barre RailRiders (Triple-A), Trenton Thunder (Double-A), Tampa Tarpons (Class A-Advanced), Charleston RiverDogs (Class A), Staten Island Yankees (Class A Short Season), Pulaski Yankees (Rookie League) ja DSL Yankees (Foreign Rookie). Julgelt üldistades võib öelda, et kui organisatsioon toob mängijate valimiste ajal (i.k draft) oma ridadesse uue mängija, siis reeglina alustab uus mängija oma profiteed Double-A või Class A-Advanced tasemelt. Kuna organisatsiooni sees on mängijate liikumine küllatki vaba, sõltub tase ehk liiga, kus konkreetne mängija parasjagu viibib, suuresti temast endast. Loomulikult ei pääse mööda inimlikest suhetest, isiklikest sümpaatiatest või vastastikusest vaenust, kuid üldiselt on pesapall valdkond, kus numbritesse tõsiselt suhtutakse ning kui ühe mängija statistika hakkab kogu liiga keskmisest kaugele eest ära libisema, on selle mängija ootus liigakõrgenduse järele igati õigustatud. Iga mängija ootuseks on jõudmine püramiidi tippu ehk MLB-sse, milles ühtlasi väljendubki pesapalli suurim unistus. MLB potentsiaaliga mängija jõuab püramiidi tippu üldjuhul kolme-nelja aastaga, kuid ajalugu teab ka neid, kes oma unistusse enam kui kümme aastat uskunud on.

Miniseerias "Major League kui elukestev unistus" ilmunud lood:

Michael Jordani unistusest. Ja tema kuriteost

Major League kui elukestev unistus. 2. osa