Lugu võiks alustada sellest, kuidas keskealine kinnisvaraagent Joe Boyd ühel suveõhtul küla peal viibides tavapärasest veidi rohkem kärakat on pannud ning öö saabudes tuigerdades koduteele asunud. Samm on tal veidi sassis ja pilt kippus kah väheke virvendama, nagu sellistel kordadel ikka juhtub, kui ühtäkki ilmus ta ette võõras mees: "Tere õhtust, härra Boyd," tervitas võõras viisakalt. Boyd vastas võõrale niisama viisakalt "Tere õhtust," ise imestades, kuidas võõras küll tema nime teab. "Kuidas meeskonnal täna läks?" küsis võõras. "Sa pead silmas pesapalli?" küsis Boyd vastu. "Muidugi.""Nad kaotasid. Üksteist kolm." Võõras vangutas kaastundlikult pead: "Sellest on kahju. Kindlasti teeb see sulle tuska." Ja kaks meest saidki jutule.
Joe, nagu öeldud, on keskealine mees, kes pealtnäha elab ilusat elu. Turvaline ja tulus töökoht, kaunis kodu, armastav naine. Mis sa hing veel tahta oskad! Aga kõik polnud siiski lõpuni veatu. Boydi ellu oli juba palju aastaid kuulunud veel üks suur armastus, armastus pesapalli vastu, täpsemalt öeldes armastus Ameerika liigas mängiva Washington Senatorsi vastu. Tuska aga valmistas see tunne kuhjaga, sest aasta aasta järel polnud Senators suutnud liigat võita. Ühtelugu kuulus esikoht hoopis New York Yankeesele, vihatud Yankeesele! Kuna Joe´l polnud oma muret kellegagi ka eriti jagada, oli tusatunne veelgi painavam. Bess, tema naine ei suutnud teda mõista. Kevaditi, kui hooaeg algas, oli naine küll toetav, kuid alates suve keskpaigast, kui Senators taas tabeli keskpaika või koguni päris lõppu oli surutud ning tiitlilootused minetanud, muutus naise hoiak tasapisi üha sarkastilisemaks. Mõelda vaid, mida kõike sa võinuks pesapallile kulutatud aja jooksul korda saata, võttis naine igal aastal vana teema uuesti üles, sa võinuks ehitada silla või lugeda palju häid raamatuid. Ei, naine teda ei mõistnud! Ja kui naine veel lisas, et küllap jäänuks mehel aega ka raamatute jaoks, kui ta ise pesapallur olnuks, siis enam valusamat hoopi poleks saanud anda. Kui ta ise pesapallur olnuks...
Joe Boydi lemmiklubi Washington Senators tähistas 1951. aastal poolesajandat juubelit. Üheksa aastat hiljem kolis frantsiis Minnesotasse ning tegutseb seal Twinsi nime kandes tänaseni. (Foto allikas: sports.ha.com)
Joe mäletas ülikoolipäevilt, kuidas ta plaanis kooli pesapallivõistkonnaga ühineda, kuid päeval, mil algasid treeningud, palus üks tüdruk, kellesse ta tol hetkel silmini armunud oli, teda koduteel saata. Muidugi ta tegi seda ning jättis seepärast treeningule minemata. Nii juhtus ka järgmisel päeval, ja ülejärgmisel, ja... Nüüd ei mäleta ta enam isegi selle tüdruku nime, kuid poleks olnud toda tüdrukut, võinuks Joe´st saada Major League´i särav täht! Mis seal salata, muidugi on sellised mõtted valusad ning teadmine, et ta enda nainegi ei suuda teda tema mures mõista, võis mõnikord jooma ajada küll. Just nii nagu oli juhtud sel suveõhtul, mis ta viimaks võõra mehega kokku oli viinud.
Ega Joe kohe ei taibanudki, kellega ta vestlusesse oli sattunud. Võõras muudkui päris Senatorsi kohta seda ja teist ning tuletas ühelugu meelde, kui halvasti neil ikka läheb. Selline jutt võib lihtsalt hulluks ajada! "On sulle kunagi pähe tulnud," alustas võõras taas üht oma hullumeelset mõttekäiku, "et võibolla ei võida Senators sinu eluea jooksul tiitlit enam mitte kunagi? Võib ju juhtuda, et peale Yankeesi ei võidagi enam keegi teine! Oleks ju kurb niiviisi mõelda, mis?" Küsimuse retooriline püstitus andis Joe´le võimaluse vastamata jätta, kuid sisimas oli ta oma vestluspartneriga nõus.
Siis aga võttis võõra jutt hoopis veidra pöörde. "Härra Boyd," ütles ta, "mul on teile ettepanek. Kas te sooviksite pesapalluriks saada? Võiksite mängida Ameerika liigas oma lemmikute eest. Teist võiks saada Mooses, kes oma meeskonna kõrbest välja veab, kui kasutada metafoori, mis mulle tegelikult mitte kunagi pole korda läinud." Muidugi ei võtnud Joe esimese hooga sellist lora tõsiselt, kuid edasise vestluse käigus sai selgeks, et pakkumine on tõsine ning igal moel adekvaatne. Tuli välja, et võõras mees, kes end viimaks härra Applegate´ina tutvustas, polnud aga mitte mingi tavapärane treener või agent, kelle võimed on inimlikud ehk piiratud, vaid tegemist oli hoopis kangemat sorti tegelasega. Kui Boyd sellest viimaks aru sai ning lepinguga nõustus, oli selge ka see, et selle lepingu oli ta sõlminud Kuradi endaga.
1954. aastal kirjutas Douglass Wallop sellest, milles suur osa ameeriklasi tol perioodil veendunud oli. Vihatud Yankees on võimalik troonilt tõugata vaid Kuradi abiga. Viljaka autori Peter Golenbocki 1975. aastal välja antud raamatu "Dynasty: the New York Yankees, 1949-1964" poolt põlistatud perioodi jooksul võitis Yankees MLB üheksa ning Ameerika liiga koguni 14 korda. Ainsad korrad, mil Yankees kõnealusel perioodil mitte kumbagi tiitlit võita ei suutnud, olid aastad 1954 ja 1959.
Jutustus, mille sissejuhatus siin kirjeldava tõlkena edasi sai antud, on kirja pandud aastal 1954. Raamatu autoriks Douglass Wallop ning kannab see pealkirja "The Year the Yankees lost the pennant". Selles fantaasialoos realiseerub keskealise mehe suurim unelm mängida kordki elus pesapalli kõige kõrgemal tasemel ehk MLB-s. Sisuldasa võib sellesse raamatusse suhtuda ka kui Wallopi autobiograafiasse, sest kuidas oleks võimalik fantaasiad, unistused ja unenäod ühe inimese elukaarest kustutada. Veelgi enam, kõnealust teost võiks nimetada ka Ameerika Mehe biograafiaks. Ma ei hakka pead pakule panema, kuid võtan julguse väita, et selles loos lastakse realiseeruda ühel lapsepõlveunistusel, millest väga paljudel Ameerika meestel keeruline lahti lasta isegi siis, kui neil juustesse juba halli viskab. Võib uskuda, et Ameerikas on küll ja veel mehi, kes sarnaselt Joe Boydile võimaluse avanedes kasvõi homne päev Kuradiga käed lööks. Ka isegi sellistel karmidel tingimustel, mis Boydil täita tuli. Ta pidi end hooaja lõpuni töölt vabaks võtma, maha jätma kodu ning tal polnud lubatud ühendust võtta oma naisega. Pealekauba jäi ta ilma kogu oma identiteedist - nimest, välimusest, vanusest. Ta kehastus nooreks meheks ning sai vastu kogemuse, mis kaasneb tipptasemel pesapalliga. Tema unistus küll täitus, kuid ta ei saanud seda jagada mitte ühegi tuttavaga, mitte ühegi lähedasega. Ilus ja traagiline lugu samaaegselt.
Reaalses elus sel viisil Kuradiga lepingut sõlmida pole küll võimalik, kuid ohverdused, mida tuhanded mehed üle Ameerika oma unistuse täitmiseks tooma on pidanud, pole kindlasti vähem vaprust nõudvad, kui need, mis Kurat oma uuele tuttavale esitas. Taolisi lugusid kogus mõned aastad tagasi ameerika autor Jacob Kornhauser, kes eelmise aasta alguses oma töö kaante vahele paigutas ning "The Cup of Coffee Club" nime all raamatuna välja andis. Tegemist on teosega, milles on kokku kogutud üheteistkümne pesapalluri lood, keda ühendab fakt, et hoolimata aastatepikkusest profikarjäärist õnnestus neil MLB-s pidada vaid üks mäng.
Douglass Wallopi jutustuse ainetel on sama lugu "Damn Yankees" nime all Broadwayl korduvalt ka muusikalina lavale toodud. Esimest korda juhtus see aasta pärast jutustuse ilmumist ning tegemist oli sedavõrd tähelepanuväärse sündmusega, et mainekas ajakiri Time ühe peaosalistest, kiusatuslikku Lolat kehastanud Gwen Verdoni oma tolle aasta 13. juuni numbri esikaanele paigutas. Verdoni särava naeratuse taustal on Time’ i esikaanel kujutatud fragmente kõnealusest etendusest, muu hulgas on seal koha leidnud ka härra Applegate ehk Kurat, keda tolles etenduses kehastas Ray Walston. (Foto allikas: moviesalamark.com)
Proovides unistust MLB-st üle kanda Euroopa kultuuriruumi, kannataks see arusaadavuse piires võrdlust olümpiamängudel osalemise unistusega. Seda esiteks muidugi vaid valitud alade puhul aga ka siis tuleb arvesse võtta, et paljudel aladel on olümpiast osa saamine üles ehitatud poliitilisel solidaarsusprintsiibil, mis sportlikud saavutused mõnel juhul tahaplaanile surub ning mõnel sportlasel seeläbi olümpiaunistus realiseerimata jääb. Aga idee tasandil peaks praegune võrdlus sobima küll, sest on kaks vahet, kas sportlane on olümpiasportlane või pole seda mitte. Nii nagu olümpial osalemine võib olla eesmärk omaette, on seda ka MLB-st osasaamine ning sel juhul saab selle unistuse täita ka üksainus mäng. Baseball-reference.com andmetel, mis peab vastavat arvestust alates esimese profiliiga loomisest Ameerika Ühendriikides 1871. aastal, on profiliiga kõige kõrgemal tasemel ühe mängu pidanud mängijaid tänaseks kokku 1522. Seega on igal aastal sellesse nimistusse lisandunud umbes kümme mängijat. Arusaadavuse huvides peab lisama, et selle hooaja eel oli kokku MLB-s kõnealusel ajal mänginud 19 902 mängijat, mis tähendab, et umbes kaheksale protsendile mängijatest on üks mäng MLB-s jäänud ka selleks ainsamaks.
Igaks juhuks vajaks üle kordamist ka põhimõte, mis praeguse artikli esimeses osas kirjeldamist leidis ning mis loob ka võimaluse, et MLB-s vaid ühes mängus osalemine üleüldse võimalik on. Sellise võimaluse tagab organiseeritud pesapalli (i.k Organized Baseball) ülesehitus, mille moodustavad Major League, kuhu kuuluvad National League ja American League, mille võitjad World Seriesis MLB võitja selgitavad, ning Minor League, mis tugevuse põhjal omakorda seitsmeks liigaks jaguneb. Sarnaselt on üles ehitatud ka MLB-sse kuuluvad frantsiisid, mis tähendab, igal sellesse kuuluval võistkonnal on tütarklubid ka MiLB. Sellest omakorda järeldub, et mängija, kes kord juba ühe organisatsiooni liikmeks on valitud, võib põhimõtteliselt selle organisatsiooni sees küllaltki vabalt võistkondade vahel liikuda. Konkreetse mängija positsiooni organisatsioonis määrab tema sportlik tase ning kui see näitab märke, et mängija on MLB-ks küps, siis üldjuhul ta oma võimaluse ka saab. Kas mängija seejärel oma positsiooni MLB-s ka kinnistada suudab, sõltub suures osas temast endast.
Mõistega"cup of coffee" kirjeldatakse Põhja-Ameerika profispordis olukorda, kus Minor League´i mängija on Major League´is mänginud ühe mängu. Termin kannab endas ajalist perspektiivi, märkides selle lühiajalisust - mängijal polnud rohkem aega, kui kulub tassi kohvi joomiseks. Mõiste lipsas spordikirjutusse pesapalli kaudu ning on kasutusel ka hokis. Ameerika profijalgpallis NFL-is ja korvpallis NBA-s kasutatakse terminit harva, sest nende liigade struktuur ei põhine tütarklubide olemasolul, mis paljude mängijate kaasamist lihtsustab. (Foto allikas: sentinelandenterprise.com)
Põhjused, miks paljude mängijate MLB karjäär vaid ühe mänguga piirdub, on üldjuhul objektiivsed ehk mängijast endast küllaltki vähe sõltuvad. Seda saab väita kasvõi juba seepärast, et mängija, kes üleüldse MLB orbiidile ilmunud, peab igal juhul olema väga heal tasemel, kus otsustavaks võivad saavad pisiasjad. Kornhauseri raamatule toetudes võib ühe peamise mängijast sõltumatu põhjusena nimetada konkreetse mängija kuulumist valesse organisatsiooni, mis tähendab, et tolle mängija positsioon on frantsiisi MLB võistkonnas väga hästi kaetud, kuid samas pole frantsiis selle mängija müümisest või vahetamisest huvitatud. Loomulikult kuuluvad ka vigastused karjääri pidurdavate põhjuste hulka ning vähetähtsaks ei tohi pidada ka mõne mängija isiklikke suhteid treenerite või teiste otsustajate ringi kuuluvate tegelastega. Kuigi pesapall on ala, kus statistika suudab mängija kvaliteeti küllaltki täpselt edastada, on tulnud ette juhtumeid, kus isiklikest suhetest tulenevalt on sellest mööda vaadatud.
Enamus lugusid, mille Kornhauser lugejani toob, kõneleb mängijatest, kes oma ainsaks jäänud võimalust enam kui viis aastat ootasid ning selle realiseerudes aastateks ka uut võimalust ootama jäid. See ootamine pole lihtsalt mugav tiksumine, vaid nõuab omajagu vaimujõudu juba kasvõi seetõttu, et MLB ja MiLB kuuluvad täiesti omaette maailma. MiLB on nagu ameerika mäed, ütles autorile Matt Tupman, kes oma unistuse realiseeris 2008. aastal. Pesapall on mäng, kus hooaeg kestab aprillist oktoobrini ning see on üles ehitatud ringsõitudele, mis võivad mängijad kodust nädalateks eemale viia. Eestlastele mõistetavalt võib selles tuvastada omajagu sarnasust 21. sajandi kalevipojaliku elukorraldusega. Mehed meeste seltskonnas on nädalateks eemaldunud oma peredest.
Pesapallis on taolises situatsioonis tekkiv pinge aga omal moel ülimalt komplitseeritud. Ühelt poolt tuleb kindlasti arvesse võtta majanduslikke kaalutlusi, kuna MiLB-s liiguvad suhteliselt pisikesed summad. MiLB kõige kõrgema taseme ehk AAA liiga viie kuu eest saadav keskmine tasu on selle aasta seisuga 14 700 dollarit ehk umbes 3000 dollarit kuus, jäädes alla Ameerika Ühendriikide keskmisele sissetulekule, mis on umbes 40 000 dollarit aastas ehk umbes kümnendiku võrra suurem. Võrdluseks - MLB miinimumtasu on 570 500 dollarit. Ka tuleb MiLB mängijatel arvestada, et umbes pooleks aastaks tuleb neil pesapallihooaegade vahel leida muu töökoht, mis samuti nõuab omaette organiseerimist ja kokkuleppeid, kuna seegi töökoht saab olla vaid hooajaline. Taolistest põhjustest tulenevad pinged võivad seega tekkida esmajoones neil meestel, keda kodus ootavad stabiilsust soovivad pered, mis aga suure tõenäosusega tähendab, et rahaline hüve ei saa kindlasti olla põhjuseks, miks tuhanded mehed pesapalli ameerika mägedele pikkadeks aastateks tiirutama on otsustanud jääda. Pigem näib usutav, et probleemi tuuma tuleks otsida hoopis sellest, et pesapalli madalamatesse liigadesse ollakse valmis aastateks jääma lootuses realiseerida oma suur unistus. Romantilises kirjelduses oleks neid mehi lihtne kujutleda äravaevatud kunstnikena, umbes sellisena, nagu näis olevat ka Joe Boyd, kes oma viimases hädas ei pidanud paljuks ka Kuradiga lepingu sõlmimist.
2014. aastal andis ansambel The Baseball Project välja loo "Larry Yount", mis on pühendatud samanimelisele mängijale, kes kuulub ka Kornhauseri koostatud raamatu tegelaste hulka. Yount on eriline seepärast, et 15. septembril 1971. aastal sai ta ühe mängu kirja isegi väljakule minemata. Asi oli selles, et viskajana oli Yount võistlejana juba välja kuulutatud, kuid vahetult enne väljakule minemist tundis ta käes valu ning palus end mitte sisse vahetada. MLB reeglitest tulenevalt saavad aga kõik välja kuulutatud mängijad mängu kirja. Oma teist võimalust MLB-s Yount ootama jäigi.
Tema juhtumist inspireerituna ütleb The Baseball Project laulus välja mõtte, mille tõenäoliselt on kõik "Cup of Coffee" klubi liikmed korduvalt peast läbi lasknud: "Late at night I think what might have been." Euroopa kultuuriruumis võib The Baseball Project kollektiivina olla küll võõras, kuid saab hetkega lähedaseks, kui lisada, et viieliikmelise grupi kolm osalist Peter Buck, Scott McCaughey ja Mike Mills tegid endale muusikamaalimas nime popgrupis REMi, olles selle liikmed kuni ansambli laialiminekuni 2011. aastal.
Üks tähelepanek veel. Kornhauseri "Cup of Coffee Club" klubiliikmete lood on väärtuslikud ka seepärast, et nende esitatud unistuste väljendusstruktuuri pole võimalik kohata mõne muu võistkonnaala sportlase biograafiast. Enam vähem täie kindlusega võib väita, et mitte ükski jalgpallur, kes hiljemalt 20ndate eluaastate keskpaigaks tipptasemel läbilööki pole teinud, ei saa enam reaalselt loota, et mõni tippklubi talle võimaluse annaks. Ala toimimisloogika ja struktuuriline ülesehitus on lihtsalt teistsugune. Pesapallis võib aga pealt kolmekümnene mees täie tõsidusega hellitada lootusi, mis jalgpallis defineeriks mõne teismelise unistusi.
See võrdlus aitab tabada pesapalli (auto)biograafiate erilist loomust. Asi on selles, et esmapilgul laste või noorukite unistustena näivaid lugusid jutustavad neis täiskasvanud inimesed, tehes seda neile omase analüüsivõime, enesekriitika ning muu juurdekuuluvaga, mis elukogemuse ja vanusega moel või teisel paratamatult kaasnevad. Kui oma unistustest kõneleb aga jalgpallur, siis saab ta seda teha vaid pikalt ajaliselt distantsilt, saades kirjeldada vaid neid unistusi, mis tal kunagi olid, kuid nende kirjeldamiseks peavad tal need juba suures osas täitunud olema. Vastasel juhul ei saaks ta oma unistuste väljaütlemiseks võimalust, kuna mitte keegi ei tunneks nende vastu huvi. Pesapalli puhul aga, nagu praeguse artikli esimeses osas öeldud sai, kujundavad unistamise loogika individuaalspordi elemendid, mis selle vormiliselt võistkonnaala sisuliselt moodustavad ning ala struktuuriline korraldus. Siit tulebki otsida peamist põhjust, mis jätab võimaluse unistada läbilöögist ka täisikka jõudnuna, täpselt nii, nagu oma esimesest olümpiast võivad unistada ka teise nooruse leidnud veteransportlased. Nende lootused pole küll teab mis suured, kuid kindlasti mitte võimatud, ning see teadmine lisab nende unistustele usutavust.
"The Cup of Coffee Club" kolm liiget Youtube´s. Jacob Kornhauseri koostatud raamatu tegelastest eristuvad Jeff Banister, Stephen Larkin ja Matt Tupman mitte ainult seetõttu, et nende MLB karjääri löögiprotsent sada on (.1000), vaid seetõttu, et nende sooritus ka täna Youtube´is järelvaadatav on. Banister sai sellega Pittsburghi Piratesi ridadesse kuuludes hakkama 23. juulil 1991. aastal Atlanta Bravesi vastu mängides, Larkin 27. septembril 1998. aastal Cincinnati Redsi esindades Pittsburgi vastu ning Tupman 18. mail 2008. aastal Kansas City särgis mängus Miami Marlinsiga.
Miniseerias "Major League kui elukestev unistus" ilmunud lood
Major League kui elukestev unistus. 1. osa
Michael Jordani unistusest. Ja tema kuriteost