Päevaraamatu varasemad osad:
7.-17. aprill, 18.-30. aprill
10. mai – debütandi no-hitter
Kaks aastat tagasi Los Angeles Angelsi poolt drafti esimeses ringis kümnendana valitud viskaja Reid Detmers jõudis selle hooaja alguses Angelsi frantsiisi tippu ning kuna tegemist on alles 22-aastase mängijaga, ei avaldata talle veel väga suurt survet. Nii näiteks küsiti enne praegu jutuks tulevat mängu Angelsi peatreenerilt Joe Maddonilt, kas poleks mõistlik Detmers kogemuste hankimiseks tagasi Minor League´i saata.
Küsimuses pole mitte midagi vildakat, sest kuigi Detmersile on asetatud suured lootused, võib hoovõtt Major League´i jõudmisel osutuda omajagu pikaks. Keskmiseks hoovõtuajaks on neli aastat ning statistika näitab, et Major osutub kättesaadavaks vaid umbes kümnele protsendile draftis valitutele. Loomulikult võib juhtuda, et Detmers end veel sel hooajal taas Minorist leiab, kuid igal juhul on ta ennast juba praegu MLB ajalukku kirjutanud. Viimases mängus Tampa Bay Raysi vastu kirjutati tema nimele liiga ajaloo 316. no-hitter.
Päevakangelane Detmers mängujärgsel intervjuul. Võistkonnakaaslased jälgivad teda püsti seistes. (Foto allikas: twitter, @JomboyMedia)
Angelsi 12 : 0 võiduga lõppenud mängus muutus märgilist tähist taga ajanud Detmersi jaoks situatsioon kriitiliseks 7. voorus, kui teisena löönud Brett Phillips palli esimese ja teise pesa vahele suunas ning esimese pesa valvuril Jared Walshil ei õnnestunud maad mööda põrganud palli esimese hooga kindasse haarata. Niisiis võis Phillipsi pessa jõudmise järele arvata, et Detmersi ettevõtmine läbi sai kriipsutatud, kuid kohtunike otsus hinnata Walshi tegevust pealesundimata vea ehk inglise keeles tähistatuna error´i vääriliseks, säilitas Detmersile no-hitter´i võimaluse. Reeglite kohaselt ei saa error´i läbi pesasse jõudmise eest ründaja oma statistikasse hit´i. Detmersi võimalus panna kokku perfect game oli luhtunud juba voor varem, kui ta ei suutnud neljal korral määruste päraselt visketsooni tabada ning Taylor Walls walk´i kaudu pessa jõudis.
Mängu ülevaates tasub eraldi tähelepanu juhtida episoodile, mis lõpeb Angelsi esimese pesa valvuri Jared Walshi rahulolu väljendava käteplaksuga, kui kohtunikud tema ebaõnnestumist error´i vääriliseks olid hinnanud. Kuigi Walsh sai isiklikku statistikasse andmed, mida iga mängija vältida püüab, oli võistkonnakaaslase no-hitter´i katseüritus ühest ajalukku kinnistuvast veast sel korral siiski olulisem. Episood 4:50 - 5:15.
ESPN-i kommentaator David Schoenfield ütleb, et erinevalt paljudest teistest no-hitter üritustest ei muutnud Detmersi katseüritus sooritatud visete arvu silmas pidades kordagi küsitavaks. Kuue vooru läbimiseks vajas ta vaid 64 viset, seitsmenda järel oli kirjas 83, kaheksanda järel 94 ning kogu mängu järel 108 viset. Siiski tuleb lisada, et Detmers sai statistikasse vaid kaks väljaviset (i.k strikeouts), mis on madalaim näitaja alates 2011. aastast. See fakt annab selge viite, et Angelsi kaitsjatel oli tihe tööpäev, mis sai alguse juba esimeses voorus, kui kõik kolm löömas käinud Tampa mängijat palli väljakule suutsid toimetada.
Sel hooajal on MLB-s jõutud no-hitterini kahel korral, esimese sooritas New York Mets aprilli lõpul, millest ka päevikus kirjutatud sai. Eile oldi aga Minnesotas väga lähedal ka kolmandale, kuna Houston Astrosi viskaja Justin Verlanderi üritus alles kaheksandas voorus katkes.
MLB tabeliseis 10. mail
9. mai – Josh Naylori kahekordne välgusähvatus
Teist korda mõne päeva jooksul tuleb tunnistada, et taas leidus MLB-s üks võistkond, kes statistiliselt võimatuna näiva olukorra enda kasuks suutis pöörata. Kui neli päeva varem oli New York Metsi võiduvõimalust Philadelphia vastu enne viimast vooru hinnatud 0,2 protsendile, siis niisama olematuks arvati statistika põhjal olevat ka Cleveland Guardiansi seis Chicago White Soxi vastu. Chicagos peetud kohtumise üheksandale voorule läks Guardians 2 : 8 kaotusseisus, kuid suutis mängu esmalt viigistada ning teises lisavoorus 12 : 9 ka võita.
Kuigi nii suurest kaotusseisust väljarabelemine eeldab paljude mängijate õnnestumist, võib sedapuhku suurima lugupidamise vääriliseks pidada Guardiansi tagaväljakaitsjat Josh Naylorit, kes üheksandas voorus sooritas inglise keeles nimetatuna Grand Slam´i, lisavoorus aga 3-run home run´i. Esimesel juhul on tegemist olukorraga, kus mängija lööb kodujooksu olukorras, kus kõik kolm läbijooksupesa on laetud ning meeskond teenib ühe löögiga neli jooksu (Taylori statistikasse kanti 4 RBI), teisel juhul aga on enne lööki pesadesse jõudnud kaks mängijat ning võistkond teenib kolm jooksu (3 RBI).
"Josh Naylor is THAT MUTHERFUCKER." Spordis võib ühe osapoole ülevoolav rõõm osutuda teise poole pettumuse süvendajaks. Siin näha olev hetk Naylori lisavooru õnnestumise tähistamisest White Soxi fännide tribüüni ees on välja nopitud Chicago toetaja filmitud videoklipist. White Soxi fänn Fanatic, ei oska seepeale muud kosta, kui alguses juba viidatud sai. (Foto allikas: twitter, @FanatIc1)
MLB statistikale tuginedes sai Naylorist nende kahe õnnestumisega MLB ajaloo esimene mängija, kel õnnestus vähemalt 3-run home run´i vääriline sooritus mängu viimases voorus või sellele järgnenud lisavoorus kahel korral. ESPN lisab oma statistikale toetudes, et alates 1920. aastast, mil vastavaid andmeid kogutakse, on Taylor ka esimene mängija, kes mängu kaheksandast voorust alates suutis kokku saada 8 RBI-id. Nimelt oli Tayloril õnnestunud löögiga juba pessa jõudnud mängija jooksuni aidata ka kaheksandas voorus.
Arvata võib, et Chicago kaotusevalu süvendab fakt, et üheksandas voorus enne Naylori kodujooksu jõuti võidust ühe viske kaugusele. Chicago viskaja Tanner Banks oli kaks mängijat välja visanud ning skoor Guardiansi kolmanda pesa kaitsja José Ramírez viskevoorus 3 : 2, kuid otsustaval loovutas Banks vastasele walk´i.
MLB tabeliseis 9. mail
8. mai – üks walk-off teise järel
Emadepäeva puhuks rooskas võõbatud MLB-s lõppesid võistlussarja kodulehel kuueteistkümnest tasuta välja pakutud mängust koguni neli walk-off´iga ehk olukorraga, kus mäng jõuab viimases voorus lõpule kodumeeskonna eduka rünnaku järel. American League´is tegid õnnestunud viimase rünnaku New York Yankees (võiduprotsent .704), Los Angeles Angels (.633) ja Seattle Mariners (.448), National League´s aga San Diego Padres (.655).
MLB tekstilist tervikhuvi silmas pidades võis enim rahulolu pakkuda Angelsi võit Washingtoni üle, sest seeläbi säilis olukord, kus oma divisioni juhivad kaks võistkonda New Yorgist ning kaks Los Angelesist. Kõik neli, lisaks veel Mets (.667) ja Dodgers (.731), püsivad esikohal kolmandat päeva järjest ning tähelepanuväärseks muudab olukorra asjaolu, et enne reedet polnud MLB ajaloos Ühendriikide kahe suurima linna kõik võistkonnad samaaegselt liidripositsiooni hoidnud.
Walk-off´ide sepistajad: Gleyber Torres (Yankees), Anthony Rendon (Angels), Ty France (Mariners) ja Jorge Alfaro (Padres). (Foto allikas: mlb.com)
Angelsi võidu panid viimases voorus kahe peale kokku Shohei Ohtani ja Anthony Rendon. Kodus mänginud Angels alustas viimast vooru 2 : 4 kaotusseisus ning kui Ohtani lööma asus, oli kaks ründajat juba välja löödud, kuid kaks jooksjat olid jõudnud esimesse ja kolmandasse pessa. Ohtani löök kandus väljaku kaugeimasse ossa, mis võimaldas jooksjatel koju jõuda ning seis viigistada. Seejärel löönud Rendoni löök leidis katmata koha keskväljal ning teisest pesast jooksu alustanud Ohtani jõudis koju murdosa enne seda, kui Washington sinna palli suutis toimetada.
Päeva kõige konkreetsema walk-off-võidu oma meeskonnale tõi aga küllap Padrese püüdja Jorge Alfaro, kes läks Miami vastu lööma 0 : 2 seisul olukorras, kus kaks pesa olid küll laetud, kuid kaks ründajat juba välja löödud. Alfaro saatis aga päevale kohase roosa kurikaga palli Padrese fännidesse ning San Diego võitis 3 : 2.
MLB tabeliseis 8. mail
7. mai – emadepäeva eri
Organiseeritud pesapall Ameerikas, mille moodustavad Major League ja Minor League, on läbi ajaloo olnud rõhutatult ameerikalik ning kahe juhtumi põhjal olen sellest siin ka varem kirjutanud (Doubleday, Ukraina). Kuna Ameerika Ühendriikide ajalookiht on Euroopa riikide ajalugudega kõrvutades võrreldamatult õhuke, on pesapalliga seonduv õpetlikult näidanud, et iga element, mida vähegi kannatab esitleda riigi omaajaloona, leiab sageli rõhutatult pidulikku tähelepanu. Täna tähistatav emadepäev on just üks selliseid, mis Ühendriikide omaajalugu rõhutada võimaldab.
Traditsiooni algeid tuleb otsida XX sajandi alguse Virginia osariigist, kui Anna Reeves Jarvise nimelise naise eestvedamisel hakati sealses kogukonnas juhtima tähelepanu ema rollile peres ning kui naine 1905. aasta 9. mail suri, õnnestus tema tütrel mälestust ema pingutustest säilitada mai algusesse loksunud tähtpäeva ellukutsumisega, mida täna emadepäevana tuntakse. Tegemist on läbi ja lõhki ameerikaliku traditsiooniga, mistõttu on arusaadav, et pesapall, olles ise ameerikalik traditsioon, sellega kontakti otsib.
Emadepäeva nädalavahetuse mängud on tasuta kättesaadavad. (Foto allkas: mlb.com)
Kuigi MLB ajalugu on hakanud emadepäevaga seonduvat intensiivselt endasse haarama, on valdkonna raames tegemist siiski küllaltki uue tavaga, mille esimesi traditsioonile pretendeerivaid algeid võib tuvastada alates 2006. aastast, kui emadepäeval peetud mängudel tegutses iga võistkonna juures tseremoniaalne Bat Girl, kes sümboolselt pallipoisi ülesandeid täitis. Selle ettevõtmisega juhtis MLB tähelepanu naiste rinnavähi ennetusele ning Bat Girli ülesandeid on täitnud naised, kel olnud selle haigusega isiklik kokkpuude.
Spetsiaalse mängupäevana kanti aga emadepäev esimest korda kalendrisse 2016. aastal ning MLB, kes oma ettevõtmistes taotleb nii finantsilist kui sotsiaalset kasumit, tegi seda mõistagi silmatorkavalt. Ühe võttena on selleks kasutatud mängupäevaga seotud visuaalsete elemendid roosaks võõpamist. Naissugupoolele viitav roosa on mängupäeval sobitatud MLB sümboolikasse, kõikide võistkondade mänguvormidesse ning mänguvahenditesse. Ka on MLB taolised vidinad müüki paisanud ning annetanud tulu ühele vähiennetusega tegelevale organisatsioonile.
Kui ma eelpool ütlesin, et MLB ajalugu on seda päeva oma kirjatöödes intensiivselt endasse haaramas, siis ühe moodusena kasutatakse selleks loetelu emadepäeval peetud mängudes aset leidnud silmatorkavatest etteastetest. Kas ka see aasta tollesse loetellu lisa toob, seda saab öelda homme, küll on aga MLB teinud võimalikuks, et iga huviline sellest ise osa võib saada, sest emadepäeva nädalavahetuse mängud on tehtud tasuta kättesaadavaks. Mängude nimekirja leiab siit.
MLB tabeliseis 7. mail
6. mai – jube aprill Cincinnatis
On olemas üks statistiline näitaja, mida pesapalliajalugu hoolega kogub, säilitab ja levitab ning mis ajaliselt distantsilt vaadatuna annab esimese vihje ühe võistkonna kvaliteedist huvipakkuval perioodil. Selleks näitajaks on põhihooaja võitude ja kaotuste suhe. Ajaliselt distantsilt vaadatuna võib võitude arv, eriti juhul, kui see silmatorkavalt kõrgeks on osutunud, omandada koguni omaette väärtuse. Järgnevates näidetes lähtun 162-mängulisest põhihooajast, millega tehti algust 1961. aastal ning selles ajast alates on 45 hooajal vähemalt üks meeskond jõudnud saja võiduni, kuid väärib lisamist, et neist vaid 16 juhul on ka hilisem World Series lõppenud 100-võidulise-meeskonna võiduga. Näiteks Seattle Mariners võitis 2001. aasta põhihooajal 116 mängu, kuid kaotas play-off´i teises ringis, seevastu eelmise aasta meister Atlanta Braves sai põhihooajal kirja vaid 88 võitu.
Kuna praegu on teemaks vaid põhihooaja statistika, siis võib üks võistkond oma pingutused lugeda kordaläinud, kui tagatud on pääs play-off´i. Praeguse statistika kohaselt tuleb selleks koguda 89 võitu ehk võiduprotsendiks on .549. Need on numbrid, mis jooksval põhihooajal loovad statistilise infotausta ning annavad võimalusi ennustuste tegemiseks. Testisin neid numbreid tänasel päeval (7. mail) ning tuleb välja, et täiesti juhuslikult osutus nimetatud võiduprotsent .549 play off´i silmas pidades täpseks murepunktiks. Hetkel hoiab viimasest play-off´i kohast kinni Colorado võiduprotsendiga .577, esimesena välja jääval San Franciscol on see aga .538.
Omanike poliitika vastu protesteerivad Redsi fannid. (Foto allikas: usatoday.com)
Arusaadavalt pakub võitude ja kaotuste suhe suurimat kõneainest juhul, kui see ühele või teisele poole liialt kaldu on vajunud ning tänasel päeval, täpselt kuu aega kestnud hooaja järel, pakub enim kõneainest Cincinnati Reds, kes on liikumas ajaloo ühe madalaima võiduprotsendi suunas. Reds on 25 mängust kaotanud 22, viimasest kümnest mängust koguni üheksa. Võiduprotsendiga .136 ollakse konkurentsitult viimasel kohal ning 162-mängulise põhihooaja ajastul teatakse vaid üht juhtumit, kui 25 mänguga on saadud kirja üks võit vähem. Pärineb see aastast 1988 ning kuulub Baltimore Oriolesi nimele.
Cincinnati teema muudab tundlikuks selle eriline koht MLB ajaloos, sest tegemist on meeskonnaga, kes 1869. aastal pani aluse elukutselisusele pesapallis ning MLB hoidis kuni viimaste aastateni elujõus traditsiooni, mille järgi hooaja esimene mäng peeti just Cincinnatis. Redsi näol on tegemist viiekordse World Seriesi võitjaga, kelle kõige tuntumad ajad jäävad 1970ndatesse, kui hüüdnime Big Red Machine teeninud legendaarne võistkond tuli 1975. ja 1976. aastal meistriks. Mõlemal aastal teenis Reds põhihooajal ka üle saja võidu.
Ajaloost tulenevalt on Redsiga toimuv olnud Ameerikas alati huvipakkuv ning ka sel hooajal on suured uudisteagentuurid mitmel juhul üles korjanud uudisnupud, mis algselt Cincinnati kohalikus meedias avaldamist leidsid. Praegusele juhul jõudsin ajakirjanik Bobby Nightengale´i Cincinnati päevalehes Enquirer ilmunud artiklini Yahoo vahendusel. Nightengale toob selles välja mõned Redsi allakäigu põhjused, millest ehk kaalukaimaks tuleb pidada Redsi omanike palgapoliitikat, mis viis mitmete oluliste mängijate müügini. Redsi fännid on sel hooajal juba mitmel juhul taolise poliitika vastu meelsust väljendanud, nõudes omanik Bob Castellinilt meeskonna maha müümist. Ameerika pesapallis on üldteada tõde, et kuigi aprillis pole võimalik hooaega võita, on see võimalik aprillis juba kaotada. Kõik märgid näitavad, et Redsiga just nii juhtunud ongi.
MLB tabeliseis 6. mail
5. mai – Metsi metsikus sai jätku
Kui Philadelphias oli lõppenud viies voor juhtis Phillies külla tulnud New York Metsi ees turvaliselt 7 : 0 ning Philliese maskott Phanatic lõi kodupubliku ees fanaatilist võidutantsu, mis kulmineerus Metsi plastikust kiivri lõhkumisega. Taoline tseremoonia pidi fänne veenma, et Phillies mitte lihtsalt ei alista oma suurt konkurenti American League´i idadivisionis, vaid lausa purustab selle. Ja kuigi kuuendas voorus sai Mets lõpuks ühe jooksu kirja, võis Phillies viimasele voorule vastu minna siiski selge veendumusega, et võit sellest mängust kirja ikka saadakse. MLB ametlikule statistikale toetudes oli Metsi võiduvõimalus tol hetkel 0,5 protsenti.
Siis aga juhtus midagi sellist, mida Metsi fännid olid viimati kogenud 13. septembril 1997. aastal Montreali Expose vastu. Oma ründevooru kuuejooksulisest kaotusseisust alustanud Mets lõpetas selle 8 : 7 eduseisul, suutis seejärel ka Philliese rünnakud peatada ning kogu mängu võita.
Tähtsamaid tähiseid mööda liikudes nägi Metsi võidutee välja järgmine.
Teisena löönud Francisco Lindor lõi kodujooksu, sai kirja RBI (Starling Marte) ning vähendas Metsi kaotusseisu 3 : 7 (Metsi võiduprotsent sel hetkel 1,3).
Kuues lööja Mark Canha: RBI (Pete Alonso), 4 : 7 (7,9%).
Kaheksas lööja J.D. Davis: RBI (Jeff McNeil), 5 : 7 (11,1%).
Üheksas lööja Brandon Nimmo: 2 RBI (Canha, Travis Jankowski), 7 : 7. Kuigi Mets oli suutnud viigistada, tõusis nende võiduprotsent esialgu vaid 43 protsendini, sest selleks hetkeks oli kaks Metsi mängijat välja visatud (neljandana löönud Eduardo Escobar ja seitsmendana löönud Dominic Smith) ning Philadelphia ründevoor oli alles ees. Kuna matemaatika psühholoogilisi aspekte ei arvesta, oli Phillies statistikat arvestades ikka veel favoriit.
Aga Mets oli emotsioonid üles saanud ning Nimmo järel kümnendana löönud Marte, kes löögivooru ka alustanud oli, lõi kohe esimesest löögist palli sügavale keskväljale, andes esimesest pesast jooksu alustanud Nimmole kodupessa jõudmiseks piisavalt aega. Metsi võiduprotsent tõusis 83,3 protsendini ning sel korral pidas statistiline tõenäosus mängu lõpuni paika.
Mets (võiduprotsent .679) juhib Miami (.480) ees divisioni 5,5 mänguga, neljandal kohal olev Philadelphia (.423) kaotab juba seitsmega.
MLB tabeliseis 5. mail
4. mai – kas kohtunik mõnitas mängijat? Võimalik
Mulle kätte sattunud kaks uuringut aastatest 2013 ja 2018 kinnitavad mõlemad, et reaalne aeg, mil MLB kohtumises pall mängus on, piirdub 18 minutiga. Seevastu keskmine mänguaeg on umbes kolm tundi, mis tähendab, et sportlikult mängu edasiviivad sündmused on pressitud kümne protsendi sisse. Muidugi kõlab täiesti üleliigsena märkus, et ka ülejäänud 90 protsendi jooksul katkematult mängu mõjutavaid otsuseid tehakse, kuid sel juhul on suurelt osalt tegemist pealtvaatajatele nähtamatuks jäävate sündmustega. Seetõttu on aga iga mängu käiku mõjutav otsus, mis otseselt kümne protsendi sisse ei jää, kuid on sellegi poolest kõigil nähtav, potentsiaalselt suurt huvi äratav.
Miamis peetud mängus kohaliku Marlinsi ja Arizona D-backs´i vahel leidis üks selline sündmus aset esimese vooru lõpus, kui D-backs´i viskaja Madison Bumgarner kohtuniku poolt väljakult ära saadeti ning D-backs seetõttu pealesunnitud vahetuse pidi tegema. Viskaja planeerimata vahetamine mõjutab kindlasti konkreetse mängu plaani, kuid lisaks võib see avaldada mõju ka järgnevatele mängudele. Täna on võistkonnad moodustatud põhimõttel, et umbes poole kohtadest hõivavad viskajad ning ülejäänud pool on jagatud teiste kaitsepositsioonide vahel. Taolise jaotuse aluseks on praeguseks paika loksunud veendumus, et esiviskaja vajab iga mängu järel umbes nelja päeva pikkust võistluspausi ning arvestades tihedat võistlusgraafikut, on treeneritel esiviskajate järjekord küllaltki täpselt planeeritud. Selle pinnalt võibki arvata, et Bumgarneri eemaldamine nõuab D-backsilt viskajate järjekorra teatavat ümberkorraldamist ka järgnevates mängudes.
Nagu näha, sattusin ma viimases lõigus kirjeldama pealtvaatajatele nähtamatuks jäävaid mängu käiku mõjutavaid arenguid, kuid Miami juhtum, mis suure tõenäosusega kirjeldatud sündmusahela põhjustab, on tähelepanuväärne ka seepoolest, et see pakkus ka pealtvaatajatele elamusrikast kaasaelamist.
Kohtunik Dan Bellino mudis osavõtmatul ilmel Bumgarneri kätt kuus pikka sekundit. Miks küll?
Esiteks tuleb kaasa võtta teadmine, et 33-aastane Bumgarner on väga kõva tegija, kes San Franciscoga kolmel korral World Seriesi võitnud (2010, 2012, 2014). Tegemist on ka omajagu konfliktse tüübiga, kelle ees- ja perekonnanimest moodustatud hüüdnimi MadBum, mis eesti keelde ümberpanduna võiks kõlada Hull-Pätt, kõneleb juba iseenda eest. Täna on 193 sentimeetri pikkune turske mees ette kasvatanud ka võimsa habeme ja näeb õigupoolest küllaltki sarnane välja tegelasele, keda mõnes jutuloos MadBum-ina ette võiks kujutada. Aga nüüd Miamis juhtunu juurde.
Bumgarneri konflikt kohtunikega sai alguse juba viskevooru lõpus, kui ta kolmandat ründajat välja visates oli arvanud, et ta oma töö tehtud sai, kuid peakohtunik siiski teist meelt oli. Bumgarner küll veidi protesteeris, kuid pigem oli tegemist sportliku pahameele kui kohtuniku vastu suunatud vihaga. Viiv hiljem viskas Bumgarner juba kõigiti määrustepärase viske ning oli teel meeskonna pingile, kui esimese pesa kohtunik Dan Bellino ta viskamist soodustavate keelatud ainete kontrolliks kinni pidas.
Keelatud ainete näol on tegemist erinevat sorti libestitega, mis suudavad muuta nii palli kiirust kui ka trajektoori. Nende kasutamine on olnud keelatud läbi MLB ajaloo, kuid kui seni võis kohtunik mängijat kontrollida vaid ilmselge kahtluse korral, siis alates eelmisest hooajast anti kohtunikele õigus vooru lõpus viia läbi ka rutiinseid kontrolle. Ühe sellise otsa Bumgarner sattuski.
Üldiselt võtab selline kontroll aega mõne sekundi. Ka siis, kui kohtunik uurib mängija mütsi, kinnast või püksirihma, mille õmblusvahedesse traditsiooniliselt keelatud ainet on peidetud, ei kesta läbivaatus üle viie-kuue sekundi, ent kui kohtunik katsub kontrolliks lihtsalt mängija viskekätt, kestab ülevaatus sekundi või kaks. Kogenud kohtunikule on ju asi lihtne – käsi kas on libeainega koos või pole seda mitte. Bellino mudis aga Bumgarneri kätt kuus sekundit.
Mängu kommentaatorid juhivad tähelepanu, et Bumgarneri kätt kontrollides hoiab Bellino sellelt pilgu eemal ning telepildi põhjal võiks öelda, et ta teeb seda isegi teatava demonstratiivsusega. Ka lisasid kommentaatorid, et arvestades konkreetset mängusituatsiooni, kui niigi plahvatusohtlik Bumgarner oli peakohtuniku peale ikka veel veidi pahana, polnud Bellino otsus tol hetkel mängijat kontrollida ehk kõige õigustatum. On arusaadav, et Bumgarner tõlgendas taolise kohtlemise osaks saamist alandusena, kuid niipea, kui ta suud paotas, saatis kohtunik ta väljakult minema.
Ei tasu kahelda, et Miami publikule pakkus see otsus rõõmu vähemalt kahel põhjusel. Esiteks saadeti väljakult ära vastaste ohtlik viskaja ning lõpuks ometi oli midagi ägedat juhtunud ka siis, kui pall otseselt mängus polnud.
Mängu lõpp pakkus aga rõõmu juba D-backs´ile, kes võitis 8 : 7.
MLB tabeliseis 4. mail
3. mai – Dusty Baker 2000
MLB-s tähistati viimasel mängupäeval ajaloolise tähiseni jõudmist, kui Houston Astrose peatreener Dusty Baker teenis oma treenerikarjääri 2000. võidu. Niigi tähelepanuväärsele sündmusele lisab aga jumet asjaolu, et nimekirjas, kuhu nüüd kuulub 12 treenerit, on Baker ainus mustanahaline. See on fakt, millele erinevad väljaanded eraldi tähelepanu osutasid ning mida ka Baker ise mängujärgselt rõhutas. Ta ütles, et kuna tema näol on tegemist mustanahalisega, lisab see sündmusele kultuurilist ja sotsiaalset väärtust ning loomulikult jäi Baker lootma, et ta ei jää selles nimekirjas ainsaks mustanahaliseks. See Bakeriga seotud väike episood ning selle kajastamine näitasid taaskord, et rassiküsimused on Ameerika pesapallile olemuslikud ning ühel või teisel moel ümbritseb seda ajalooline süütunne, mida MLB viimastel kümnenditel rõhutatult oma identiteedi osana on demonstreerinud.
Bakerist olen ma blogis varem kirjutanud , mistõttu piisab praegu suures plaanis teadmisest, et tegemist on MLB ajaloo ühe nimekama tegelasega, kel lisaks edukale treenerikarjäärile selja taga mitte vähem edukas periood mängijana. Ka tuleb kasuks teadmine, et 1968. aastast peaaegu katkematult MLB-ga seotud olnud Baker on suutnud konfliktidele küllaltki avatud valdkonnas hakkama saada suurematesse skandaalidesse sattumata ning temaga seonduvat on üldiselt harjutud näitama positiivses valguses. Üldiselt ollakse ühel meelel, et selle veidi ebamäärase ja raskesti defineeritava positiivsuse järele on haaranud ka tema praegune võistkond Astros.
Lugu selles, et 2020. aastal mõisteti Astros süüdi viimaste aegade skandaalseimas petuskeemis, kui võistkond 2017. ja 2018. aastal keelatud tehnoloogilisi meetodeid kasutades vastasvõistkonna viska ja püüdja koodimärke pihta pani. 2017. aastal võideti niimoodi koguni World Series.
Nüüd ei saadud isegi MLB kontrolli alla oleval häälekandajal mlb.com sellest faktist mööda vaadatud, kui autor Brian McTaggart ütleb, et 2020. aasta jaanuaris pensionil olnud Bakeri oma ridadesse kutsunud Astros vajas kedagi, kes on austusväärne ning kelle abil oleks olnud võimalik skandaal selja taha jätta. Ühe täpselt aasta taguse uuringu põhjal, mis koostati Twitteri postitusi analüüsides, tuli välja, et Houston kuulub Yankeese ja Dodgersi kõrval enim vihatud MLB frantsiiside hulka, kuid uuringus lisati, et kui kaks viimast kuuluvad taoliste uuringute tippu traditsiooniliselt, siis Houstoni puhul tuleb seoseid otsida just nimetatud skandaalist.
Kuna tegemist oli üleriigiliselt suurt tähelepanu saanud sündmusega, siis on mõistetav, et üks inimene, olgu ta pealegi nii lugupeetud nagu Baker seda parasjagu ka on, ei suuda lühikese ajaga kaotsi läinud suure institutsiooni mainet taastada. Küll on aga Baker suutnud hoida Houstonit sportlikult tipus ning loota võib, et igakülgsest tähelepanust tulenevalt tehakse seda seekord ausal moel.
Eelmisel hooajal jõuti välja World Seriesi mängudeni ning kuigi selle hooaja algus oli veidi konarlik, näitavad viimasest kümnest mängust saadud seitse võitu, et vähemalt hetkel liigutakse õiges suunas. American League´i läänedivisionis kaotatakse küll liidrikohal olevale Los Angeles Angelsile 1,5 mänguga, kuid võiduprotsent .542 näitab siiski viisakat minekut. Viimases ehk Bakeri ajaloolises mängus alistati Seattle Mariners 4 : 0.
MLB tabeliseis 3. mail
2. mai – Bronx, Queens, (Manhattan)
Parimat pesapalli mängivad praegusel hetkel meeskonnad Bronxist ja Queensist ehk New Yorgi meeskonnad Yankees ja Mets. Yankees on võiduprotsendiga .739 MLB edukaim, juhtides play-off´i jõudmist arvestades American League´i (AL) idadivisioni Toronto eest 2,5 mänguga. National League´is jagab Mets küll Dodgersiga esikohta (.667-ga), kuid Metsil on kaks võitu rohkem. Põhjused, miks praegu New Yorgi klubid jutuks võtan, ei tulene aga otseselt nende positsioonist liigas, kuivõrd katkematust võidujadast, mis mõlemat võistkonda saatma on juhtunud.
Tõsi on muidugi see, et viimases mängus pidi Mets vastu võtma 2 : 5 kaotuse valitsevalt meistrilt Atlantalt, kuid Metsi puhul pole praegusel juhul oluline mitte niivõrd iga mäng eraldivõetuna, kuivõrd võit seerias. Kuna MLB-s peetakse kohtumisi traditsiooniliselt kahe-, kolme või neljamänguliste seeriatena, peetakse arvestust ka nende üle ning selle statistika järgi on Mets ühe rekordi juba püstitanud. Nimelt pole Mets mitte kunagi varem alustanud hooaeg seitsme järjestikuse seeria võitmisega. Üksteise järel on võidetud Washington, kahel korral Philadelphia ja Arizona ning veel korra San Francisco ja St. Louis. Seeria Atlantaga on neljamänguline, seega tuleb Metsil rekordi jätkamiseks võita kõik mängud.
Pesapallilinn New York. (Foto allikas: icollector.com)
Seevastu Yankeese puhul saab kõnelda katkematust võiduseeriast juba selle otseses tähenduses. Kokku on võidukaid mänge kogunenud kümme, millest kõige väärtuslikumaks tuleb pidada just viimast võitu Toronto Blue Jays´i üle, sest tegemist AL-i idadivisioni hooajaeelse suurima favoriidiga.
Torontos peetud kolmemängulise seeria avamängus loksusid asjad paika viimases voorus, mida alustati 2 : 2 viigiseisult ning kus otsustavaks sai Yankeese õnnestunud vahetus. Esimesena lööma asunud ning hit´i kirja saanud Giancarlo Stantoni asemel otsustati pessa saata pinch-runner Tim Locastro, kel sissejuhatuseks õnnestus järgmise lööja ajal pihta panna teine pesa ning kui neljanda löönud Gleyber Torrest palli tagaväljale suunas, tegi Locastro seda, milleks ta väljakule saadeti oligi – teisest pesast alguse saanud võimsa spurdiga viis ta Yankeese 3 : 2 juhtima, mida Toronto ründefaasis säilitada suudeti.
Kümme järjestikust võitu pole aga veel iseenesest selline saavutus, mis annaks pesapallis kogenud meediale põhjust juba praegu suurt kisa teha. Need kanalid, mida mina teadlikult jälgin, pole veel ajaloolist mõõdet sisse toonud, sest kõigi aegade parimateni jõudmiseks peab Yankees hoidma vormi veel enam vähem kahe nädala jagu.
MLB kõigi aegade pikim võiduseeria on 26-mänguline ning fakt, et see pärineb juba aastast 1916, peaks näitama, kui keeruline selleni jõuda on. Ja et praegune New Yorgi-lugu ilusa lõpuni viia, sobib öelda, et rekordit hoidev Giants, kes täna San Franciscos tegutseb, asus rekordi püstitamise ajal veel New Yorgis, täpsemalt Manhattanil.
MLB tabeliseis 2. mail
1. mai – 11 aastat oodatud hetk
Vist üks paeluvamaid tõdemusi, milleni ma pesapalli vaadanuna ja sellest lugenuna jõudnud olen, tuleneb selle mängu võimest hoida eluvõimelisena pikaajalisi unistusi, mis mõnes muus valdkonnas kipuks olema naiivne isegi idee tasandil. Seda eriti veel võistlusspordis, kus ootuste realiseerimiseks antud aeg paratamatult piiratud on. Kuna ma olen sel teemal ka juba varem peatunud, siis piirdun hetkel kokkuvõttega, et tulenevalt struktuursest ülesehitusest on Ameerika pesapallis unistuste hoidmise aeg asjaolude kokkulangemisel venitatud väga pikaks. Näiteks eile täitus lapsepõlvest kaasa võetud unistus San Francisco Giantsi teise pesa kaitsjal Jason Krizanil, kes mängus Washington Nationalsi vastu sai kirja oma Major League´i esimese hit´i. See õnnestus tal oma kolmandas MLB mängus ning juhtumi muudab tähelepanuväärseks fakt, et Krizan on 32 aastane ning MLB debüüdi tegi ta alles mõned päevad varem.
Krizani senise sportlastee annab sõnastada ühe lausega. Detroit Tigers valis ta 2011. aasta draftis üldjärjekorras 257., mille järel veetis ta 11 aastat Tigersi, New York Metsi ja Giantsi Minor League´i (MiLB) võistkondades.
Selle palli nimel pidas Jason Krizan võitlust 11 aastat. (Foto allikas: twitter: @SFGAuthentics)
Kuigi MLB ja MiLB on nn organiseeritud pesapalli struktuuri osad, on reaalne maailm neis täiesti erinev. Piirdun vaid finantsilise perspektiivi paika nihutamisega. Kui MLB-s oli eelmise hooaja miinimumpalgaks kehtestatud 570 500 dollarit, siis MiLB kõrgema taseme ehk AAA-liiga viie kuu eest saadav keskmine tasu oli 14 700 dollarit ehk umbes 3000 dollarit kuus. See on umbes kümnendiku võrra vähem kui Ameerika Ühendriikide keskmine sissetulek. Liikudes aga MiLB madalamatele astmetele, vähenevad ka palganumbrid pikkade sammudega.
Krizan pidas MLB-sse jõudmisele eelnevalt MiLB-s 1132 mängu ning arvata võib, et see pikk nimekiri saab peagi lisa. Kohe pärast mängu Washingtoniga teatas Giants meeskonna nimekirja vähendamisest kahe mängija võrra, kelleks üks on Krizan. Ta saadeti Giantsi frantsiisi AAA-liiga Sacramento võistkonda.
MLB tabeliseis 1. mail