Päevaraamatu varasemad osad:
7.-17. aprill, 18.-30. aprill, 1.-10. mai
11. mai - sportlase saavutus + kontekst. Profispordi lahutamatud osad
Jälle on aeg meelde tuletada, et MLB põhisisu moodustavad võistlussituatsioonis viibivad sportlased ning suur grupp MLB palgalisi, kes sportlaste tulemused peensusteni üles märgivad ning saadud andmed süstematiseerivad ja kiiresti kättesaadavaks muudavad. Nende inimeste töö viljaks on põhjalik statistika, ilma milleta kaotaks MLB profispordile omased tunnused ning meenutaks pigem laste mängu tagahoovis, kus terviku eesmärk piirdub mängurõõmu ja võiduga.
Kindlasti kuuluvad need elemendid ka MLB tervikhuvidesse, kuid lisaks sellele peab MLB kasumit taotleva äriettevõttena olema nähtav ka avalikkusele ning peamise meetodina kasutatakse selleks lugude tootmist. Seejuures pole pesapallis toodetavate lugude aluseks mitte spekulatsioon, nagu mõnede teiste võistkondlike alade puhul, vaid just adekvaatset võrdlust võimaldav nüansirikas ja pika ajalooga statistika.
Need on alused, mis on võimaldanud MLB-l ka täna oma jälgijatele välja pakkuda tähelepanuväärse loo, mis räägib sellest, et viimases mänguvoorus sai Milwaukee Brewersi tagaväljakaitsja Christian Yelich hakkama millegi sellisega, mida enne teda moodsa MLB ajaloo jooksul suutnud vaid neli mängijat. Nimelt õnnestus Yelichil kolmandat korda oma MLB karjääri jooksul sooritus, mida inglise keeles nimetatakse cycle ning millega tähistatakse olukorda, kui ründaja suudab ühes mängus neljal korral tabada palli sedasi, et ta löögi järel jõuab korra esimesse, teise ja kolmandasse pessa ning lisaks lööb ta veel ka kodujooksu.
Cincinnatis peetud mängus pääses Yelich esimeses voorus teise pessa, lõi kolmandas kodujooksu, jõudis viiendas esimesse pessa ning suutis üheksandas voorus ühe hooga sprintida ka kolmandasse. Yelichi saavutusele lisab kirjanduslikku jumet fakt, et kõigil kolmel korral on ta cycle´i kokku pannud Cincinnati Redsi vastu.
Nagu aga eespool öeldud, moodustavad võistlussituatsioonis viibivad sportlased vaid ühe osa MLB põhisisust, mistõttu ei tohi Yelichi olukorras tähelepanuta jätta ka panust, mille andsid andmete kogujad ning nende andmetega kombineerivad taustajõud. On tähelepanuväärne, millise kiirusega need nähtamatuks jäävad jõud Yelichi saavutusele reageerisid, sest niipea, kui Yelich kolmandasse pessa jõudis, veeti otseülekande ajal välja kogu vajaminev info, mis sportlase saavutuse tähelepanuväärsesse konteksti paigutas. Arusaadavalt olid andmetega töötavad jõud Yelichi puhul konkreetse info edastamiseks valmis alates pärast viiendat vooru, kuid ilma põhjaliku ettevalmistuseta pole kvaliteetne profisport võimalik, ning ühtviisi on selle eest vastutavad nii sportlased, kui ka nende soorituste vahendajad.
Juhuse tahtel kuulus Brewersi ja Redsi mäng Youtube´i kanali tasuta vaadatavate mängude nimekirja ning on terves pikkuses ka tasuta järelvaadatav. Viimati jutuks olnud olukord, kus sportlane võistlusmomendis edukaks osutub ning sportlase andmeid töötlevad taustajõud sellele väärtust loova konteksti lisavad, on vaadatav algusega 3:56:10.
MLB tabeliseis 11. mail
12. mai - üks episood, kaks pesapallilist tähelepanekut
Pesapalli puhul ei osata võtta selget seisukohta, kas tegemist on kontaktalaga või mitte. Vikipeedia ning ka mõned muud teemat käsitlenud allikad paigutavad pesapalli samasse gruppi jalgpalli ja korvpalliga, nimetades seda piiratud kontaktiga spordialaks. Järgnev probleem tuleneb aga asjaolust, et kui jalgpallis ja ka korvpallis, mis muuseas oma Naismithi-originaalis oli määratud kontaktivabana, kuulub kontakt mängu loomulikku ossa, siis pesapallis see päris nii ei ole.
Esiteks saab seda väita seepärast, et erinevalt jalgpallist ja korvpallist võib pesapallimängu rahus mööda saata ilma, et vastasvõistkondade mängijad teineteist sõrmeotsagagi riivaks. Teiseks aga põhjusel, et kui pesapallis mõni veidi suuremat sorti mänguline kontakt juhtub aset leidma, järgnevad sellele sageli tõsised arutelud, kas toimunu ikka mahutub lubatu piiresse. Üks selline kokkupõrge leidis aset viimases voorus Washingtonis peetud mängus kohaliku Nationalsi ja New York Metsi vahel, millele lisas jumet Metsi samale ajale sattunud erakordselt õnnestunud kaitsekombinatsioon.
Neljandas voorus rünnanud Washingtonil oli Juan Soto jõudnud teise pessa, kui löömas olnud Josh Bell palli põrkega vasakule väljakupoolele lõi ning mille Metsi esimese pesa valvur Luis Guillorme püüdis. Soto oli aga eeldanud, et pall lendab kaugemale keskväljale ja alustanud sprinti kolmandasse pessa, pidi aga seejärel plaanid ümber tegema ning pesade vahel väljapuudet vältida üritades otsustas lõpuks siiski kolmandasse pessa tormata. Seal aga ootas teda pesa kaitsma tulnud Metsi viskaja Taijuan Walker. Palli õigel ajal kindasse saanud Walker põrkas pessa libisenud Sotoga kokku ning Metsi arvates oli Soto välja löödud.
See olukord põhjustaski hilisemaid arutelusid, kuna reeglite kohaselt ei tohi ilma pallita kaitsjad jooksjat pesadevahelisel teel mitte mingil moel takistada ning just sellele Washingtoni mängijad viitasid. Kohtunikud andsid aga õiguse Metsile. Seda otsust toetab ka videokordus, sest hetkel, kui Soto libisemisse viskub, on Walker palli juba püüdnud. Olukorraga polnud rahul ka Walker ise, kelle arvates ründas libisema viskunud Soto teda liigse jõuga, mis samuti reeglite kohaselt keelatud.
Praeguse jutu mõte on selles, et kui mõnes muus meeskonnamängus võib taolisi kokkupõrkeid registreerida ühe mängu jooksul mitmeid, siis pesapallis, mida samuti piiratud kontaktiga mänguks on liigitatud, juhtub selliseid kokkupõrkeid väga harva. Seepärast võimenduvad ka hilisemad arutelud.
On muidugi võimalik, et tähelepanu kõnealusele episoodile võimendas ka jätku saanud Metsi õnnestunud kaitsetegevus. Sellal, kui Soto oli teinud lõpliku otsuse kolmandasse pessa jõuda, kasutas olukorra ära Bell, kes otsustas rünnata teist pesa ning jõudis sinna napilt enne seda, kui kolmandas pesas võitjana väljunud Walker teda väljaviskega peatada suutis. Kokkupõrkest Sotoga põlvili vajunud Walkeri vise teise pesa suunas ebaõnnestus aga sedavõrd, et pall hoopis suuna tagaväljale võttis ning Bell, pööramata palli täpsele asukohale tähelepanu, otsustas seepeale rünnata ka kolmandat pesa.
See ettevõtmine osutus kahekordselt ebaõnnestunuks. Esiteks oli eesväljale appi tulnud tagavälja paremkaitsja Starling Marte, kes palli piisava kiirusega püüda suutis ning selle kolmanda pesa juures oodanud eesvälja vabakaitsja Francisco Lindorile visata, kes siis Belli mängust välja toksas. Aga isegi juhul, kui Bell suutnuks palli ennetada, avastanuks ta, et kolmas pesa on Soto poolt hõivatud, sest too oli säilitanud lootuse, et kohtunikud talle siiski õiguse annavad. Kahte jooksjat samas pesas aga olla ei tohi.
Lisaks kokkupõrkemomendile tasub aga konkreetse mänguepisoodi juures tähele panna ka seda, et kogu situatsioon alates Walkeri viskest lõpetades Belli väljalöömisega võttis aega 15 sekundit, sellesse oli aktiivselt kaasatud kuus mängijat ning Metsi kaitsekombinatsioon osutus nii eriliseks, et isegi Major League’i häälekandja mlb.com kirjutaja Jessica Camerato pidas oma artikli pealkirjas vajalikuks mainida, et kaitse erakordsuse kinnituseks tuleb seda ise näha.
Kuigi ma olen sageli maininud, et pesapalli kirjeldavad koodid võimaldavad mängust küllaltki hea visuaalse ülevaate anda, jääb sel korral vist koodist üksi tõesti väheks. Koodis kõneldes visati Soto välja 5-6-1 ning Bell 9-6, ja kuigi pesapallikeelt valdav fänn teab, et nende numbritega tähistatakse kaitsepositsioone väljakul, on palli trajektoori vaid numbrite põhjal sel korral erakordselt keeruline fantaasias ette kujutada. Kuidas selline visualiseerimine välja näeb, sellest olen ma positsioonide numeratsiooni põhjal varem ka kirjutanud.
MLB tabeliseis 12. mail
13. mai - mängu kangelaseks kolme ja poole minutiga
Miamis peetud kohtumine kohaliku Marlinsi ja Milwaukee Brewersi vahel lõppes külaliste 2 : 1 võiduga ning kuigi mäng kestis 2 tundi ja 53 minutit, kõneldi mängu lõpus enim Brewersi viskajast Josh Haderist, kelle mänguaeg kohtumise lõpus piirdus kolme ja poole minutiga.
Neile pesapallihuvilistele, kes igapäevaselt Brewersile tähelepanu ei pööra ning kelleni uudised võistkonna tegemistest võivad jõuda alles mõne tõeliselt tähelepanuväärse juhtumi kaudu, võib Haderi nimi käimasoleval hooajal meenuda vaid seoses aprilli lõpus mängus Philadelphiaga aset leidnud palju vastukaja pälvinud olukorraga, kus Philliese lööja Kyle Schwarber kodupesakohtuniku Ángel Hernándezi emotsionaalsete žestide saatel läbi sõimas ning seepeale väljakult minema saadeti. Schwarberi viha oli põhjustanud asjaolu, et kohtunik luges määrustepäraseks Milwaukee viskaja soorituse, mis mitte mingil juhul visketsooni ei tabanud. Isegi viskaja ise pööritas Hernándezi otsuse järel demonstratiivselt silmi, mida ka telepildis mõnuga korduvalt näidati. Too silmapööritaja oligi Hader.
Täna on aga Hader ise tõstetud tähelepanu keskmesse, sest viimases mängus Miami vastu sai temast MLB ajaloos esimene viskaja, kes väljakule pääsenuna suutnud 13 järjestikuses mängus hoida meeskonnakaaslaste poolt varem kättevõideldud eduseisu ning kindlustada taolisel moel võit. Tegemist on sooritusega, mille kohta peetakse omaette statistikat ning mida inglise keeles nimetatakse save’iks. Kõnealuses mängus saadeti Hader viskama viimaseks vooruks, tal kulus kolme lööja väljaviskamiseks seitse viset ja ja nagu juba öeldud, vajas ta selleks kolm ja pool minutit.
Haderi tugevuseks peetakse tema viskamisfilosoofiat, mis on rajatud ideele hoida ühes voorus tehtavate visete arv võimalikult väike ning mis praktikas väljendub erinevate visketehnikate etteaimamatus kombinatsioonis. Sel hooajal on ta 12 1/3 vooru jooksul lubanud vastastele vaid kaks hit’i ja viis walk’i ning visanud välja (strike out) 18 lööjat.
Viskaja positsioon meeskonnas on kõige erilisem, millest kõneleb fakt, et meeskonna koosseisust umbes poole moodustavad just viskajad. Suures plaanis võib viskajad jagada kahte rühma. Mängu alustavaid (starting pitcher) ja mängu jätkavad/lõpetavad viskajad (relief pitcher). Väärtuslikemaks on traditsiooniliselt peetud starter’eid ning seda juba küllap ainuüksi seepärast, et neile langeb suurem mängukoormus. Aja jooksul on nende panus aga vähenenud. Kui veel 1970ndatel võis üks viskaja visata terve mängu, siis täna on mängu alustava viskaja keskmiseks viis vooru.
Taktika muutumine on relief-viskajate osakaalu suurendanud ning sellekohase kinnituse saab ka faktist, et kui mängu alustavatele viskajatele on MLB hooaja lõpus parima viskaja auhinda üle andnud 1944. aastast alates, siis alates 2014. aastast on sellele lisatud ka spetsiaalne relief-auhind. MLB mõlemas liigas, Nationals ja American, eraldi antava auhinna on Brewersi ridades National League’i kuuluv Hader võitud kolmel korral, aastatel 2018, 2019 ja viimati mullu.
MLB tabeliseis 13. mail
14. mai - seitsmest 100 võidu suunas liikujast
Iga võistkond peab MLB põhihooajal 162 mängu ning ajalooliselt peetakse eraldi arvestust nende üle, kes suutnud kokku koguda vähemalt 100 võitu. Seda silmas pidades võib kõige tähelepanuväärsemaks pidada hooaega 2019, mis on MLB ajaloos ainus, kui saja võiduga lõpetas neli võistkonda. Seejuures ei kuulunud toona nende hulka hilisem World Seriesi võitja Washington Nationals, kelle arvele jäi 93 võitu.
100-võiduse hooaja puhul on meeskonna võiduprotsent .617 ning see annab lihtsa võimaluse ka hooaja käigus tabeliseisule põgusalt pilku peale heites kindlaks teha, kes võistkondadest märkimisväärse saja suunas liigub. Kui vaadata tabelit täna, siis saab öelda, et juhul kui praegu hoos olevad võistkonnad suudavad sarnast tempot hoida, saab hooaja lõpuks sada võitu kirja seitse meeskonda. Need seitse on: Yankees .727, Mets .657, Houston .647, Angels .639, Dodgers .625, Milwaukee .618 ja San Diego .618.
Kõige hoogsamalt liigub saja võidu suunas Yankees. (Foto allikas: yahoo.com)
Tegemist on olukorraga, mille erakorralisusele ka kogenud kommentaatorid juba mitmel juhul osutanud on ning mlb.com autor Will Leitch ütleb koguni, et sadat võitu silmas pidades on tegemist pesapalli kuldse ajastuga. Ta küll lisab, et hooaja lõpuni kõik seitse kindlasti sellist minekut hoida ei suuda, kuid ta peab võimalikuks, et 2019. hooaja rekord ületatakse. Leitchi kalkulatsioonide ja nende siinse edastamise vahele jääb küll üks mängupäev, kuid suurt pilti see rikkuda veel ei suuda. Olgu siis mõni sõna eelpool mainitud meeskondade kohta.
Yankees liiguks praeguse seisuga 122 võidu suunas, mida on aga divisioni sisest konkurentsi arvestades keeruline ette kujutada. Sellegi poolest jõuab Yanks 100 võiduni, kui põhihooaja lõpuni suudetakse hoida võiduprotsenti .587. Kõige keerukam division tuleb aga läbida Dodgersil ja San Diegol, kus hetkel on võistkondade võiduprotsent kõigil üle .500, millist olukorda nimetab Leitch lausa absurdseks.
Metsist kõneldes tuletab Leitch meelde, et Mets pole sadat võitu kirja saanud alates 1988. aastast, kuid lisab, et praeguse tulemuseni on Mets jõudnud ilma liiga parimaks peetava viskaja Jacob deGromita, kes on jätkuvalt vigastatud.
Milwaukee võimalusi kaaludes ütleb Leitch, et tegemist on frantsiisiga, kelle ajaloo parim tulemus on 96 võitu, kuid ta lisab, et võistkonna eeldatavalt parimad viskajad Brandon Woodruff ja Freddy Peralta pole veel õiget minekut näidanud ning samuti võib keskmiselt kehvem division neile võimaluse kätte mängida.
Houston on hea näide sellest, kui kiiresti situatsioonid pesapallis muutuda võivad, sest alles poolteist nädalat tagasi oli Houstoni võiduprotsent täpselt .500, kuid siis saadi kümme võitu järjest. Ka Houstoni edenemist võib toetada kuulumine keskmiselt nõrgemasse divisioni ning lisaks fakt, et tegemist on eelmise aasta World Seriesi finalistiga, kes on säilitanud ka põhituumiku.
Enim kahtlev on Leitch aga Los Angeles Angelsi osas, kelle kohta ta ütleb, et lisaks paljudele fännidele naudib ka tema Angelsi praegust minekut ning tema arvates on tegemist meeskonnaga, kelle mänguülevaade mlb.com telerubriigis esimesena ette võtta, kuid vihjates meeskonna ebaühtlusele, tuleb Angelsi puhul esmalt arutleda siiski play-offi jõudmise üle ning alles siis võtta jutuks sada võitu. Keskmiselt tagavad play-off koha 89 võitu.
MLB tabeliseis 14. mail
15. mai - sisuliselt no-hitter aga siiski kaotus
Kui eile Pittsburghis peetud mäng Piratesi ja Cincinnati Redsi vahel lõppes, öeldi mlb.com teleülekandes, et tegemist on küll ammuse klišeega, kuid pesapall on tõesti mäng, kus mitte kunagi ei saa olla kindel, mida seal õigupoolest näha võib. See vana tõde tuletati meelde pärast seda, kui kuuendat korda moodsa MLB ajaloo jooksul lõppes mäng kaotusega võistkonnale, kes ei võimaldanud vastasel statistikasse kirjutada ainsatki hit’i. Selline harukordne ebaõnn sai osaks Redsile, kes kaotas mängu 0 : 1.
Kohtumise ainus jooks sooritati kaheksandas voorus. Walk’idega olid Pittsburghi mängijad Rodolfo Castro, Michael Perez ja Ben Gamel jõudnud vastavalt kolmandasse, teise ja esimesse pessa, kui lööma asunud Ke’Bryan Hayes palli põrkega esimese ja teise pesa vahelisele alale suunas. Redsi kaitsjad suutsid küll teise pesa poole spurtinud Gameli välja lüüa, kuid kolmandast pesast jooksu alustanud Castro jõudis koju. Samal ajal hõivas Perez kolmanda pesa ja kuigi Hayes jõudis esimese pessa siis reeglitest tulenevalt ta hit’i kirja ei saanud, sest tema soorituse ajal löödi üks mängija välja (Gamel). Sellest õnnestumisest Pittsburghile piisaski ning Redsile neli hit’i lubanud kodumeeskond pälvis küll mõneti ootamatu, kuid siiski teenitud võitjaau.
Pittsburghi viimase vooru viskaja David Bednar meeskonnakaaslastega harukordset võitu tähistamas. (Foto allikas: mlb.com)
Ometi oli kuni kaheksanda vooru alguseni mängu keskmes püsinud hoopis Redsi noor viskaja Hunter Greene, kes liikus oma karjääri esimese no-hitteri suunas, kuid olles kaheksandas voorus kahel mängijal walk’i kaudu pesadesse jõuda, kutsuti ta pingile. 7 1/3 vooruga kogunes Greene arvele kogunes 118 viset, mis on selle hooaja rekord.
Nüüd tuleb aga lisada, et kuigi Greene ja Redsi teine viskaja Art Warren jätsid vastase hit´ita, ei kvalifitseeru nende saavutus ametlikult no-hitter´ina, sest selleks tulnuks neil visata ka üheksas voor. Kuna aga mäng lõppes ühenda vooru Redsi ründefaasi järel kodumeeskonna eduseisus, polnud Pittsburghil vaja lööma tulla ning Redsil jäi üheksas kaitsevoor sooritamata. See täpsustus ei muuda aga sisulist fakti, et Redsist sai 1901. aastast arvestatava moodsa MLB ajaloo jooksul kuues võistkond, kes vastasele hit´i lubamata mängu kaotas. Ülejäänud viis on:
Houston Colt .45 (viskaja Ken Johnson) Cincinnati Redsi vastu, 23. aprill 1964;
Baltimore Orioles (Steve Barber ja Stu Miller) Detroit Tigers, 30. aprill 1967;
New York Yankees (Andy Hawkins) Chicago White Sox, 1, juuli 1990;
Boston Red Sox (Matt Young) Cleveland Indians, 12. aprill 1992;
Los Angeles Angels (Jered Weaver ja Jose Arredondo) Los Angeles Dodgers, 28. juuni 2008.
MLB tabeliseis 15. mail
16. mai – Grand Slam, mida varem nähtud vaid üheksa korda
2016. aasta World Seriesi võitja Chicago Cubsi hooaeg on kulgenud enam vähem nii nagu suur osa asjatundjatest seda ka ennustanud on, mis tähendab, et Cubs asub võiduprotsendiga .412 National League´i keskdivisioni viieliikmelises grupis neljandal kohal. Liider Milwaukee Brewers asub kaheksa ning wild card´i koht viie mängu kaugusele. Kuid MLB põhihooaeg on piisavalt pikk ja tihe selleks, et luua tingimused, mis pakuks sähvatusteks aja ja koha ka neile, kes päris suures mängus kaasa ei löö. Eile oli selleks kohaks Chicago ja väljavalituks Cubs.
Pesapallivõistkond koosneb üheksast mängijast ning ründevoor on üles ehitatud sedasi, et mängijad käivad löömas enne kohtumist kindlaks määratud järjekorras. Kui kaitsjad on teinud head tööd, siis pääseb ühes voorus lööma vaid kolm mängijat ning järgmist ründevooru alustab nimekirjas järgmisena märgitud mängija. Ründav meeskond on aga ühe vooru piires seda edukam, mida enam mängijaid löömas käia saab. Mitte küll väga sageli aga ometi tuleb ette ka olukordi, kui meeskond ühes voorus tervikuna nii edukas on olnud, et löögikord tagasi kõige esimesena löönud mängijaini jõuab.
Lihtne arvutus näitab, et kui löögikord jõuab tagasi vooru alustanud lööjani, on ründav meeskond kõige paremal juhul selles voorus teeninud üheksa jooksu, kõige halvemal juhul aga on välja visatud kaks mängijat, neli mängijat on teinud jooksu ja kolm mängijad on pesades ehk 2+4+3=9. Täpselt selline oli olukord Chicagos, kui Pittsburghi vastu mänginud Cubsil jõudis juba esimeses voorus löögikord tagasi esimesena löönud Willson Contreraseni.
Õhtu kangelane Contreras mängu järel muljetamast. (Foto allikas: mlb.com)
Eks see ole tore saavutus hetkel keskpäraseks taandunud võistkonnale juba iseenesest, kuid sähvatus, nagu seda eelpool nimetatud sai, ootas alles sees. Nimelt lõi teist korda löömas olnud Contreras sel korral kohe esimesest löögist Grand Slami ehk sooritas kodujooksu olukorras, kus pesad olid laetud. Enne Contrerase lööki 4 : 0 juhtinud Cubs asus juhtima 8 : 0. Neljandas voorus lisas Cubs veel ühe jooksu, võites mängu 9 : 0.
Pesapallilise tähenduse annab aga Contrerase episoodile MLB statistika. Jämedalt öeldes on MLB ajaloo jooksul peetud 200 000 mängu ning tegemist on alles kümnenda korraga, kui Grand Slam´i on löönud samas voorus teist korda lööma pääsenud mängija. Siin on eelnevad üheksa: George Springer (Houston, 2016), Danny Tartabull (Seattle, 1986), Von Hayes (Philadelphia, 1985), Rick Miller (Angels, 1978), José Cardenal (Cleveland, 1969), Jim Landis (White Sox, 1962), Harvey Kuenn (Tigers, 1954), Pete Fox (Tigers, 1935) ja Bill Cissell (Boston, 1934).
MLB tabeliseis 16. mail
17. mai – Houstoni viis kodujooksu ühes voorus
Lood, lood ja veel kord lood. Profispordi eluspüsimise peamisi aluseid. Profisport peab olema nähtav ja vaid lood suudavad selle eest kestvalt hoolt kanda. Kasuks tuleb muidugi, kui uued lood varasemaid lugusid ülemäära ei kordaks ning MLB-s on asjaolude kokkusattumusel juhtunud nii, et sisuliselt iga võistluspäeva järel on võimalik mõni episood selle erilisusest tulenevalt jutuaineks muuta, looks vormida, kusjuures selliseks, mis pole olemuslikult üles ehitatud spekulatsioonile. Olgu siis tõsimeelsed arutelud (mida iganes see ka ei tähenda) või umbropsu pakkumised, mõlemal juhul toetutakse üheselt arusaadavale statistikale, mille on muutnud adekvaatselt võrreldavaks pesapallimängule iseloomulik võistlussituatsiooni teke, mis tugineb kohustuslike elementide pidevale kordamisele.
Siia tuleb lisada hoolikalt kogutud ja säilitatud statistika, mis annab võimaluse iga mänguepisood ajaloolisele võrdlusjoonele paigutada ning kui avastatakse, et mingi situatsioon võrdlusjoone keskpunktist väga kaugele jääb, annab see võimaluse episoodist kõnekas lugu vormida. Üks selline avastus tehti eile Bostonis, kui külalisvõistkond Houston ühes voorus viis kodujooksu lõi.
Mlb.com autor Molly Burkhardt leidis oma pesapallist teadliku lugeja kõnetamiseks kohe loo sissejuhatuses muljetavaldava fakti – isegi Dusty Baker pole seda varem näinud, ometi on 72-aastane Houstoni peatreener Baker mängija ja treenerina olnud MLB-s 1968. aastast. Muljetavaldav lugu ongi käima tõmmatud.
Üheksa jooksu ühes voorus, neist viis kodujooksu. Bostoni tagaväljakaitsja Alex Verdugo samm reedab pettumust. (Foto allikas: bleacherreport.com)
Tõeliselt tähelepanuväärseks muudab aga eilses mängus juhtunu asjaolu, et MLB ajaloos on varem ühe meeskonna poolt ühes voorus viis kodujooksu löödud vaid seitsmel korral ning kui otsida Houstoni saavutuse ainulaadsust, siis avaneb see võrdluses teiste samasugustega. Tuleb välja, et nii varajases mängufaasis nagu teine voor seda on, pole seda varem juhtunud. Need viis meest, kes ajaloolise kombinatsiooni kokku panid on Yordan Alvarez, Kyle Tucker, Jeremy Peña, Michael Brantley ja Yuli Gurriel. Houston võitis mängu 13 : 4 ning hoiab American League´i läänekonverentsis võiduprotsendiga .649 esikohta, edestades Los Angeles Angelsit ühe mänguga.
Meeldejääva loo huvides tuleks ühest mehest veel kõnelda, sest lisaks eelpool mainitud kuuele võitjale, unustada ei tohi Bakerit, jääb eilne mäng erilisel moel meelde ka ühele kaotajale. Nimelt võib arvata, et enne seda, kui Bostoni viskaja Nathan Eovaldi teises voorus viis kodujooksu läbi lasi ning Houstonile kokku üheksa jooksu võimaldas, oli ta kõnelausele viskevoorule tulnud kõige paremate tunnetega, sest esimeses voorus oli tal kolme mängija väljaviskamiseks kulunud vaid viis viset. Pesapallis muutuvad situatsioonid ootamatult ja kiiresti.
MLB tabeliseis 17. mail
18. mai – miks mlb.com soccer´it mainib?
Eilses ülevaates ütlesin, et MLB-s pälvib tähelepanu kõik see, mis ajaloolisele võrdlusjoonele paigutatuna selle keskpunktist võimalikult kaugele jääb ning taolised võrdlused on võimalikud tänu kvaliteetsele statistikale. Statistika saadab mängu selles igas elemendis ning tunnetuslik kogemus lubab väita, et ainuüksi mlb.com esiuudiste pinnalt saab igal hetkel kokku panna värvika statistikamosaiigi. Ma teen nüüd ühe taolise katse ajal, mil viimaste mängude lõppemist on möödas umbes viis tundi.
Esiteks pidasid 28 võistkonda 14 mängu, ainsana jäi vihma tõttu ära Clevelandi ja Cincinnati kohtumine. Kamba peale saadi kokku 122 jooksu ning 236 hit´i ning ajaloolise tähenduse võib avastada St. Louisi Cardinalsi 42 aastase veterani Albert Pujolsi kahest hit´ist New York Metsi vastu. Nüüd on MLB hetke vanimal tegevmängijal neid koos 3314, millega ta tõusis kõigi aegade edetabelis kümnendale kohale.
Üks märkus vajab siiski lisamist. Nimelt väidab MLB ajaloolise statistika koostamise koostööpartner Elias Sports Bureau nimeline ettevõte, et seni kümnendat kohta hoidnud Eddie Collins, kelle karjäär Philadelphia Athleticsis ja Chicago White Soxis jääb eelmise sajandi algusesse, suutis hit ´e koguda 3313, kuid on ka allikaid, mis väidavad muud. Näiteks baseball-almanac.com statistika kohaselt on Collinsi arvel 3315 hit´i. Kuna ajaloolise pesapallistatistika koostamist võib tänaseks käsitleda subkultuurilise tegevusena, siis kindlasti tuleb mul see teema tulevikus põhjalikumalt ette võtta.
Tagasi tänaste uudiste juurde.
Kohe jutuks võetav episood eilsest võistluspäevast. Eugenio Suárez annab pesapalli pallile jalgpalliliku jalahoobi. (Foto allikas: mlb.com)
Statistika annab võimaluse otsida tõestust ka Los Angeles Angelsi Two-Way Player´i Shohei Ohtani viskekvaliteedi leidmise kohta, sest võrreldes kaheksa päeva taguse seisuga, mil jaapanlane mängus Tampa Bay vastu viimati avaviskaja oli, saatis ta eile Texase vastu kiirpalle teele keskmiselt 10 km/h suurema kiirusega.
Statistika saab välja vedada ka Yankeese tegemisi kajastavast uudisnupust, mis kõneleb esiviskaja Gerrit Cole´i eneseleidmisest, kes pärast oma esimest kirja saadud võitu aprilli lõpus on visanud kindlusega 1.67 ERA, mida peetakse Yanksi võimsa kaitse oluliseks aluseks. Yankees on vastastele lubatud 106 jooksu, mis on terve MLB peale konkurentsitult parim näitaja; järgneb Dodgers 120-ga.
Tõin need näited eesmärgiga juhtida tähelepanu asjaolule, et kui minigi koletu küberrünnaku tagajärjele saaks hävitatud kogu senine statistika ning seletamatute asjaolude kokkulangemisel langeks samal ajal tuleroaks ka kõik paberil säilitatu, tuleks MLB-l tekstiliseks edasikestmiseks veel samal päeval välja mõelda täiesti uutele alustele toetuv kirjutus. Mainin seda seepärast, et jutuks olnud uudisvoos, kuhu mahub üheksa lugu ning kust ka praegused näited üles korjasin, leidub just üks selline, millest statistika hävimise korral õppust võiks võtta.
Lugu, millele osutan, räägib sellest, kuidas pesapallimängu lipsas element jalgpallist, soccerist, et asi selgem oleks. Teema võttis üles mlb.com autor Daniel Kramer, kes oma lühiloos „Soccer match breaks out at MLB game“ jagab lugejaga lootust, et päeval, mil Seattle´i kolmanda pesa valvur Eugenio Suárez pesapallimängu lõpetama peaks, võiks ta üle minna jalgpalli. Kramer mainib seda vaid seepärast, et kolmandas voorus, kui Suárezil palli tabamine kurikaga ebaõnnestus ning pall tema ette põrkama jäi, hoidis ta seda paremal jalal kolm korda toksides õhus, enne, kui selle vasakuga eemale virutas. Mängu telekommentaatorid olid vaimustunud: „See oli lahe, fantastiline,“ ning vasaku jala lööki kommenteerides: „Ja milline kena lõpp.“
Suárezi episoodi puhul tuleb lisada, et tema tegevuses puudus vähimgi sporditulemuslik väärtus. Tema jalalöök oli sooritatud väljaspool mängu, seda mõjutamata. See tähelepanek on aga oluline seepärast, et ühe jalaga tehtud löögi on MLB ajalugu säilitanud ka statistikas ning oma loos viitab sellele ka Kramer.
Kõnealune juhtum pärineb 1989. aasta juulist, kui Cincinnati Redsi tagaväljakaitsjal Paul O´Neill´il ei õnnestunud maha põrganud palli kinni püüda ning ta seda viimases hädas jalaga lõi. Löök õnnestus aga nii hästi, et pall täpselt esimese pesa valvurini jõudis ning ühes sellega vastase rünnaku peatas. Statistilises mõttes pole tegemist naljaga ning vähemalt üks statistikat koguv andmebaas (baseball-reference.com) on O´Neilli puhul märkinud ka seda, et tegemist on vasakujalgse lööjaga.
Niisiis võib ka päevakajaline pesapallilugu statistikast vabastatud olla, kuid seejuures tuleb siiski tähele panna, et kuigi kõnealusele loole oli leitud uutmoodi sisuline alus, siis loo ideelised raamid on sarnased statistikal põhinevate lugude omadega. Lühidalt ülekorratuna: tähelepanu väärib kõik see, mis suudab eemalduda normaalsusest, tähelepanu väärib see, mis suudab kaugeneda statistilisest keskmisest.
MLB tabeliseis 18. mail
19. mai – What a Story!
Celtics juhib 30-ga ja Trevor Story tegi kolm kodujooksu. Aeg magama minna, milline õhtu! Sellise tviidi saatis eile õhtul kohaliku aja järgi umbes pool 11 teele Steve Perrault, kes arvatavasti üks suur spordi- ja pesapallifänn on, mida lubab väita fakt, et tegemist on Red Soxi tegemisi kajastava taskuhäälingu Inside The Monster toimetajaga. Kuna erinevalt mitmest teisest suurest linnast nagu New York, Los Angeles ja Chicago, kus kohalikke pesapallifänne lahutab kaks klubi, on Boston pesapallilinnana Red Soxi kaudu ühendatud, mistõttu uskuda võib, et Bostoni elanikud ühel meelel Perrault säutsule alla kirjutavad. Jättes eestikeelsed ülevaated Celticu tegemistest teistele, piisab hetkel ka pesapallist, et Bostoni spordiõhtu raames tõdeda: tõepoolest, võimas lugu, võimas Story.
Lugu oli seda võimsam, et tähelepanu keskpunkti tõusnud Red Soxi teise pesa valvur Trevor Story oli sel hooajal seni pakkunud vaid selliseid lugusid, milleks Bostoni fännid enne hooaega vaevalt et valmis olid. Märtsis Red Soxiga kuue aasta pikkuse ja 140 miljoni dollari väärtusega lepingu sõlminud endine Colorado Rockiese mängija sisseelamine uude keskkonda võttis nii pika aja, et liikvele läksid isegi jutud, kas Boston mitte näppu pole lõiganud. Fakt on see, et eilse mängu eel oli Story 32 mänguga kirja saanud vaid kaks kodujooksu, samas kui 2016. aastal alanud MLB karjääri keskmine näitaja oli tal olnud üks kodujooks 4,5 mängu kohta. Eile pani aga Story kokku mängu, milles kogutud statistika oleks viisaks isegi siis, kui see nädala peale ära jagada. Seattle´i vastu sai ta kokku sellise saagi: 5 jooksu, 4 hit´i, 7 RBI, 1 walk, 1 pesavargus ja 3 kodujooksu. Great stuff, nagu ameeriklased ütlevad.
Aga nagu MLB puhul kombeks, tuleb selline stuff paigutada ka laiemale võrdlusskaalale ning siis selgub, et ühe mängu piires on tegemist on lausa fenomenaalse saagiga. Esmalt tuleks küll mainida, et kolm kodujooksu ühes mängus sai Story kirja ka Colorado mängijana 2018. aastal, kuid MLB statistikapartner Elias Sports Bureau andmeil pole mitte ükski teise pesa valvur lisaks kolmele kodujooksule samas mängus suutnud ka pesa varastada. Mänguväliselt võetuna on taoline kombinatsioon iseenesest muidugi täiest tühine, kuid muutub väärtuslikuks seeläbi, et sellega saab taas kaetud üks pisike tükike pesapalli otsatust statistikamosaiigist.
Lisaks MLB-le tervikuna sätitakse sarnaseid mosaiike kokku ka iga klubi kohta eraldi ning Bostoni puhul said statistikud oma andmebaaside töövõimet ja tulemuslikkust demonstreerida faktiga, et Storyst sai Red Soxi ajaloos Jim Tabori (mängis Bostonis 1938-1944) järel teine mängija, kes ühes kohtumises saanud kirja 5 jooksu, 3 kodujooksu ja 7 RBI-d. On muidugi võimalik, et sellise mustri on kombineerinud veel mõni Red Soxi mängija, aga sel juhul jääb see 1920. aasta eelsesse aega, sest taolist mustrit võimaldavat statistikat kogutakse just nimetatud aastast.
Boston võitis Seattle Marinersi 12 : 6, kuigi teises voorus läksid külalised 4 : 0 juhtima. Kolmanda vooru lõpuks olid aga Story kaks kodujooksu ja sealt kaasa võetud RBI-d seisu tasakaalustanud. Seejärel läks Boston oma teed.
MLB tabeliseis 19. mail
20. mai - What a Story! (2)
Ei ole just väga suur võimalus, et mängija, kes lööb Grand Slam´i, mis paneb aluse võistkonna võidule ning mille üle ka mängu lõpus kõige enam juttu tehakse, vajub ise tähelepanu keskmest kõrvale. Veel väiksem peaks see võimalus olema juhul, kui Grand Slam´i lööb mängija, kes terve senise hooaja kõike muud kui hästi on mänginud ning kes alles päev varem oli oma tõelistel oskustel esimest korda särada lasta, kui ühe hooga kolm kodujooksu lõi. Ometi Red Soxi teise pesa valvuri Trevor Storyga just nii juhtus.
Bostonis peetud mängu sportlik kulminatsioon saabus kolmandas voorus, kui pesad laetud situatsioonis lööma asunud Story palli üle Bostoni staadioni legendaarse rohelise tagaseina Green Monster´i publikusse saatis ning Bostoni 4 : 0 juhtima viis. Story tiriti aga omaenda loo keskpunktist eemale põhjusel, et palli, mis rohelise monstrumi selja taga maandus, püüdis kinni Jonny Gomes, kes aga Red Soxi ajaloos Storyst tüki maad tähtsam mees on. Gomes nimelt kuulus 2013. aastal World Seriesi võitnud Red Soxi võistkonda.
Kaks kattuvat rõõmu. Grand Slam´i löönud Trevor Story (nr. 10) võistkonnakaaslastega pidutsemas, samal ajal staadioni teises otsas palli kinni püüdnud Jonny Gomes tundmas rõõmu oma uuest trofeest.(Fotode allikad: mlb.com)
Mängu otseülekande ajal püsis Story Red Soxi kommentaatorite huvikeskmes täpselt nii kaua, kui ülekande tootjad Gomesi osaluse kodujooksus selgeks olid teinud ning pärast seda oli kommentaatoritel keeruline väljakul toimuvale tähelepanu pöörata. Näiteks neljanda vooru Seattle´i löögivoorus jõudsid kommentaatorid mängus toimuva juurde alles siis, kui Boston juba kaks Seattle´i mängijad välja oli visanud. Ja sellises situatsioonis ehk polegi tähtis, kes need kaks väljavisatud mängijat õigupoolest olid!
Muidugi oli Gomesi episood loo vääriline ning mlb-likkust lisas sellele ka Gomesi mängujärgne kommentaar (loomulikult küsiti temalt kommentaare!), kus ta ütleb: „Ma olen nüüd ainus tüüp, kes mänginud mõlemal pool seina. See on fakt, ümberlükkamatu fakt!“ Arusaadavalt ei ole võimalik seda mänguelementi 2015. aastal MLB karjääri lõpetanud Gomesi statistikasse lisada, kuid pesapalli varia-leksikoni koostajad said oma kogusse väärtusliku tüki. See tükk on seda väärtuslikum, et 2013. aastal saatis ka Gomes ise palli üle rohelise monstrumi ning toona maandus pall täpselt samas kohas, kus Story pall eile.
Siin kõnealused kaks lööki. Jonny Gomes 2022:
Jonny Gomes 2013:
Kui nüüd veidi ka spordihõngulist juttu lisada, siis Gomesi kommentaaridest koorus välja ka midagi sellist, mis lubab kaasa võtta ka väikse õppetunni. Gomes ütles, et ta oli Bostoni kodujooksuks valmis, valis sellest tulenevalt ka tribüünil positsiooni, kuid ta eeldas, et kodujooksu teeb hoopis Rafael Devers. Kolmandas voorus Storyst kolm lööjat varem löönud Deversi löök võttis küll täpselt Gomesi ennustatud suuna, kuid jäi lennupikkuses paarkümmend meetrit liiga lühikeseks.
MLB tabeliseis 20. mail