Päevaraamatu varasemad osad:
7.-17. aprill, 18.-30. aprill, 1.-10. mai, 11.-20. mai
21. mai - Adley Rutschman, Adley Rutschman, Adley Rutschman,…
Adley Rutschman, Adley Rutschman, Adley Rutschman,… kas jäi meelde? Kui keegi võtaks kätte ja hakkaks kirjutama MLB ajalugu algusega 21. mai 2022 ning valiks esimeseks allikaks liiga ametliku häälekandaja mlb.com, alustaks ta oma lugu suure tõenäosusega mängijast, kelle nime ma praegu pealkirja arvesse võttes juba kuus korda maininud olen. Põhjus Rutschman taolise jutustuse alguseks valida on peaaegu paratamatu, sest mõned tunnid pärast mänguvooru lõppu olid MLB tegemisi kajastava veebilehe mlb.com uudisvoo neljateistkümnest nupust koguni kuus pühendatud Rutschmanile.
„Rutschman riisus debüüdil koore“, „Kes on Adley Rutschman?“, „Mida oodata Adley´lt kõrgliigas“, „Vaata kuidas Rutschman kõrgliigasse kutse sai“, „Rutschmani parima hetked… seni“, „Rutschmani esimene hit“.
See on hetk, mil Adley Rutschman saab teada, et temast on saanud Major´i mängija. (Foto allikas: youtube)
Tõin pealkirjad välja kahel põhjusel. Esiteks seepärast, et anda teada, mis põhjustel Rutschman jutuainest pakkus, teiseks aga seepärast, et juhuslikult suudavad ainuüksi needsamad pealkirjad küllaltki sisukalt edasi anda ka ühe mängija karjääri hetkeseisu. Ja eks teadvustamatult viitab uudisnuppude hulk ka asjaolule, et küllap ühe tähtsa mängijaga tegemist on.
Tähtis aga Rutschman tõesti on, sest ta kuulub nende väheste väljavalitute hulka, kes jõuavad MLB tegemisi kajastava meedia huviorbiidile kaugelt enne oma esimest mängu. Püüdja Rutschman oli 2019. aasta suvise drafti esimene valik, kellele Baltimore Orioles maksis lepingu allkirjastamistasuks 8,1 miljonit dollarit ning ühes sellega said allkirjastatud ka temale esitatud ootused. Perspektiivi lisamiseks võib ju mainida, et tolles draftis osutus kokku valituks 1217 mängijat.
Olles draftile järgnenud aastad veetnud Orioles´i frantsiisi madalates liigades mängivates klubides, sai Rutschman eile päeval Orioles´i mänedžeriga kohtudes kutse kõrgliigasse – Major´isse. Baltimore otsustas selle hetke ka üles filmida ning seda loomulikult nii, et Rutschmanil sellest aimu polnud. Samas on aga organiseeritud pesapallisüsteemi kuuluvate mängijate seas üldteada fakt, et kui keegi mänedžeriga kohtuma kutsutakse, siis uudised saavad olla kas väga head või väga halvad. Niisama lobisemas seal ei käida. Ma ei ole kehakeeletundja, et avalikuks tehtud video põhjal hinnata, kas toolil oma võimsa keha välja sirutanud Rutschman just kõrgliigakutset ootas, kuid tema olekust peegeldub siiski pigem enesekindlus kui hirm homse pärast.
Ühe mängija unistuse täitumine, üles võetud varjatud kaameraga.
Major´i debüüdi tegi 24-aastane Rutschman mõni tund hiljem Baltimore´i kodustaadionil Tampa vastu, kus ta endast kohe ka positiivse statistika maha jättis. Löömas sai ta käia kolm korda. Esimest korda pääses ta lööma teises voorus, kus ta visati välja; viiendas pääses tänu walk´ile esimesse pessa ning seitsmendas voorus õnnestus tal pall toimetada nii kaugele väljaku teise otsa, et enne, kui Tampa selle pesade lähedusse suutis visata, oli Rutschman jõudnud kolmandasse pessa. Rutschmani õnnestnud löögi puhul tuleb mainida veel üht aspekti. Asi selles, et kui kahe esimeses löögivoorus sooritas paremakäeline Rutschman löögi parema käega, siis oma MLB karjääri esimese hit´i hoopis vasakuga.
American League´i idakonverentsis võiduprotsendiga .390 konkurentsitult viimasel kohal olev Baltimore kaotas mängu 1 : 6. Liidripositsioonil olevale Yankeesele kaotatakse 14 mänguga.
MLB tabeliseis 21. mail
22. mai – nalja osast pesapallis
MLB pikk ja tihe hooaeg ning selle raames peetud üks mäng on tegelikult küllaltki sarnased. Mõlemal juhul täidab enamuse mängijate jaoks suure osa ajast pikk ootamine ning ka siis pole vähimatki kindlust, et ootamise järel saabunud ründefaas kolmel korral pallist möödalöömise järel napi minutiga läbi ei saa ning ka kaitsefaas võib mängija jaoks mööduda nii, et pall temani ei jõuagi. Ja isegi juhul, kui ründefaas osutub õnnestunuks ning ka kaitses saab mängija vastase väljalöömisel abiks olla, ei muuda see fakti, et enamuse ajast viibib mängija ooteseisundis. Pesapalliküsimustega tegelenud kirjutajate jaoks on taoline seisund olnud väljakutsuv teema, uurimisobjekt iseenesest.
On öeldud, et kuna pesapall on sport, kus ka kõige paremad mängijad ebaõnnestuvad ründefaasis seitsmel korral kümnest (käimasoleval hooajal on löögiprotsendi vähemalt .300 vaid 14 mängijal), on põhimõtteliselt tegemist spordiga, millele annab sisu ebaõnnestumine (kusjuures ebaõnnestumist kinnitab objektiivselt võrreldav ja kõigile nähtav statistika) ning liites selle võistlusmomendi puudumise ehk pika ootamisega, on tühja aja täitmiseks vaja tegevust, mis suudab mõtted hulluks minemiselt eemal hoida.
MLB klassika: põlev toss. Detroidi mängija Don Kelly (nr. 32) parema jala toss on leekides, süüdlane Justin Verlander (paremal joogitopsiga) vaatab mõnuledes pealt. (Foto allikas: youtube)
Teoreetilistes tekstides on leitud, et meestekeskses MLB-s on selleks meetodiks kujunenud huumor. Nali annab sisu tühjale ruumile, millest võistlusmoment on välja võetud. Naljad meestekeskses maailmas võivad olla nii heatahtlikud kui ka veidi kurjad, kuid nali vahendina, mis ooteajale sisu annab, on pesapalli juurde kuulunud alati.
Meeskonnakaaslaste üle tehtavad naljad said hoo üles televisiooni arenguga, mis täiskasvanud meeste tembutamistele telekaamerate arenemise rütmis üha täpsemalt jaole sai. Kõige klassikalisemaks naljaks võiks pidada mängija võistlustossu põlema süütamist, mida võib kordaläinuks lugeda siis, kui selle omanik alles siis juhtunule pihta saab, kui tossust kõrgeid leeke välja lööb. Mängijatel ja telekommentaatoritel on nalja palju, treenerid teevad moe pärast kurja nägu, kuid tühi ootamisaeg on saanud suurele osale mängijatest konkreetse sisu.
Iga taolise juhtumi puhul tuleb arvestada ka sellega, et lisaks konkreetsele aktile annab tühjale ooteajale sisu ka akti planeerimine ja hilisemad arutelud selle üle. See on ju ikkagi tähtis asi, kuna tegemist oli ainsa elemendiga, mis ooteajale sisu andis. Aga miks siin pidama jääda?! Taolisele aktile järgnevalt võivad moodustuda erinevad fraktsioonid, kus ühelt poolt hakatakse planeerima kättemaksuoperatsioone ja teisalt püütakse neid läbi näha ja ennetada. Oh kui palju tegemist!
Niisiis on olemas naljad, mille toimumiskoht on piiritletud mängijate pingiga ning võistlusmomenti neid kaasa ei võeta. Keegi ei pane meeskonnakaaslase tossu põlema lootuses, et leek ka pool jalga kaasa võtab. Kuid pesapalli juurde kuuluvad ka sellised naljad, mis viiakse ka võistlusareenile ning mis avalduvad hiljem võistleja statistikas. Nali tuleneb sellest, et mängijale antakse ülesanne, mida ta varem teinud pole. Kuna kõige iseseisvam ning sellest tulenevalt keerulisem on viskaja positsioon, tuleb aeg ajalt ette, et olukorras, kus mängu võitja juba enam vähem kindel on, saadetakse viskama mängija, kellele see täiesti uus kogemus on.
St. Louis Cardinals tegi eile taolist nalja nädala jooksul juba teist korda. Kui eelmisel nädalal San Francisco vastu saadeti viimases voorus 15 : 2 eduseisul viskama Albert Pujols, siis eile sai sama au osaliseks Yadier Molina, kes viimases voorus Pittsburghi vastu asus viskama 18 : 0 eduseisul. Euroopa spordiruumi üle panduna annaks võrdluse edasi olukord, kui 5 : 0 juhtiv PSG saadaks viimaseks viieks minutiks väravasse Lionel Messi ning nädala hiljem samas olukorras Neymari. Peaks olema arusaadav, et sellised käigud ärataks suurt tähelepanu.
Skoori osas jäid Cardinalsi kaks legendi võrdseks. Mõlema hingele jäi üks kodujooks ning mõlemad võimaldasid vastasele neli jooksu. Pujols lubas küll ühe hit´i vähem, kuid mõlema ERA on 36.00, mis on heaks statistikaks peetavast kümme korda kehvem. Statistikat tuleb aga praegu mõista vaid nalja osana, sest ERA 36.00 saab MLB-sse kuuluda vaid irooniana.
Selles, et tegemist on naljaga, annab kinnituse ka vastase reaktsioon. Jalgpallikultuuris ei peeta ilusaks, kui eelpool visandatud Messi ja Neymari situatsioon reaalse kuju võtaks ning jalgpallis on peetud vastast solvavaks isegi olukorda, kui suures eduseisus penalti teeninud meeskond saatis lööma oma väravavahi. Pesapallimängu filosoofia on aga teistsugune ja ma arvan, et see tuleneb neist asjaoludest, mida juba nimetatud: hooaja/mängu pikkus ja tihedus kombineerituna tühja ooteajaga.
Seda näivad parasjagu võistlevad meeskonnad mõistavat nii eraldisevana kui ka üheskoos, mille üheks kinnituseks võiks nimetada ilusat hetke, kui Pujoli vastu esimese hit´i teinud San Francisco mängija Evan Longoria löögipalli endale palus. MLB-s on tavaks, et ajaloolise löögi teinud mängija konkreetse palli endale saab ning Longoria palve kinnitab, et tegemist oli tõesti ajaloolise hetkega. Kui aga Longoria selle palli tulevikus jutuks võtab, siis on juba praegu teada, et jutu sisu ei moodusta mitte võistlussport, vaid üks pesapalliväljakul aset leidnud nali.
MLB tabeliseis 22. mail
23. mai – ideaalseima rünnaku kirjeldus
Kuigi üldjoontes koosneb pesapallimäng küllaltki täpselt kirjeldatavatest ning ideaalis piiratud liigutuste järjepidevast kordamisest, kipub reaalne elu paberi peal loodud ideaalsesse kirjeldusse siiski korrektiive looma ning kurika löögitugevus, palli lennusuund ning mängijate jooksu- ja visketrajektoorid ajavad igaüks eraldivõetuna siiski oma rida. Kuna aga minu töövahenditeks on sõnad ning sellest tulenevalt võimalus kirjeldada elu selle ideaalis, küsin endalt, kuidas näeks välja kirjeldus, mis annab edasi kõige õnnestunumat mängusituatsiooni ründaja seisukohast vaadatuna.
Lööja seisukohalt on rünnak minimaalselt õnnestunud juhul, kui ta oma võistkonna sammu võrra edasi aitab. Kõige lühem samm on kirjeldatav olukorrana, kus lööja visatakse küll välja, kuid tema löök on aidanud eelneva ründaja ühe pesa võrra edasi. Edupüramiidil edasi liikudes aitab lööja varasema jooksja järgmisesse pessa ning jõuab ka ise pesa vallutada.
Sellele järgnevalt peakski mainima juba kodujooksu, mis tehakse pesad tühjad olukorras ning mis toob võistkonnale ühe jooksu. Kuigi kodujooks on efektne ja statistiliselt oluline näitaja, on väärtusskaalal tähtsam siiski olukord, kui lööja aitab varem pessa jõudnud kaasvõistleja jooksuni ning hõivab samal ajal ka ise pesa. Sarnaselt pesad tühjad olukorras sooritatud kodujooksule saab võistkond ka sel juhul kirja ühe jooksu, kuid nüüd lisandub väärtusena uue jooksja ehk äsjase lööja pessa jõudmine.
Jättes nüüd kõrvale vahepealsed pudinad peaks olema selge, et ründajate poolt vaadatuna on kõige väärtuslikumaks nn Grand Slam, mis märgib olukorda, kus kodujooks lüüakse pesad laetud olukorras, mis toob võistkonnale neli jooksu.
Kuid ka Grand Slam´id on tulenevalt soorituse ajast võimalik paigutada tähtsuspüramiidi ning seepärast on kõige ideaalsemaks mängu lõpetav Grand Slam. Seda nimetatakse walk-off Grand Slam´iks ning enne eilset oli seda MLB-s viimati nähtud 2017. aastal. Eile õnnestus see küllaltki harukordne saavutus St. Louisi Cardinalsi tagaväljakaitsjal Paul Goldschmidtil kümnendas voorus Toronto Blue Jaysi vastu. Cardinals võitis 7 : 3.
Võidulöögi autor Paul Goldschmidt (nr. 46) on jõudnud kodupesale ning saab võistkonnakaaslaste marulise tervituse osaliseks. (Foto allikas: mlb.com)
Ma saan ise ka aru, et minu praegune sõnakasutus („harukordne“) jääb pesapalli täpse keele raamides hägusaks ning kui ma sellele praegu tähelepanu ei juhiks, ei pruugiks eestikeelne lugeja arugi saada, et selline sõnakasutus varjavat eesmärki peab täitma. Varjama peaks see sel juhul aga asjaolu, et statistika osas ülipõhjalik MLB ei oska täpselt öelda, mitmes taoline walk-off eile aset leidis. Ingliskeelne Vikipeedia, mis tänahommikuse seisuga kaasab ka juba Goldschmidti löögi, viitab stathead.com arhiivile, mille järgi on 1916. aastast alates selliseid lööke tehtud üle 250. Ma ei suuda meenutada, et pesapallistatistikas mõni ajaarvamine varem sellest aastast alguse oleks saanud ning ainsa selgitusena oskan pakkuda, et stathead´i statistikud liiguvad järk järgult oma uurimistöös ajas tagasi ning on tänaseks jõudnud nimetatud aastani. Vihje asjaolule, et taolist statistikat ka varasema perioodi kohta on kogutud, annab seesama Vikipeedia artikkel, mis ütleb ka seda, et alates 1903. aastast on põhihooaja väliselt walk-off Grand Slam löödud vaid korra (Texase mängija Nelson Cruz, 2011. aastal).
Üks märkus eilse päeva kohta veel. Pole mingit küsimust, et Goldschmidti ja tema võistkonnakaaslaste mängujärgne rõõm sündmuse harukordsusele vastas, kuid nagu algul öeldud, annab sõna töövahendina võimaluse kirjeldada elu tema ideaalis ning oleks lausa kuritegu, kui ma selle võimaluse praegu käest laseksin. Nimelt tahan juhtida tähelepanu, et Cardinals võitis mängu Toronto vastu nelja jooksuga, kuid kõige ideaalsemal juhul tooks walk-off Grand Slam võistkonnale ühejooksulise võidu. Asi on selles, et Goldschmidt läks lööma 3 : 3 viigiseisul ning Cardinalsile piisanuks, kui Goldschmidt leidnuks pallile vaba ruumi keskväljal, mis jätnuks piisavalt aega, et parasjagu kolmandas pesas viibinud jooksja võistkonnale võiduks vajaliku ühe jooksu toonuks. Praegusel juhul oli walk-off Grand Slam küll ilus ja tähelepanuväärne sooritus, kuid samal ajal ka täiesti ülearune ehk raiskav, mis aga ei saa olla ideaalina lõplik.
MLB tabeliseis 23. mail
24. mai – sellest, kuidas Giants oli mängu võitnud, siis kaotanud ja uuesti võitnud. Statistiliselt
Ma pean kohe ütlema, et taas tuleb olla tänulik MLB põhjalikule statistikale, mis annab võimaluse spekulatsioonidest vabastatult jälgida, millise hooga vaheldus statistiline võitjasoosik San Franciscos peetud mängus kohaliku Giantsi ja New York Metsi vahel. Kui tänases kokkuleppemängude poolt mürgitatud spordiruumis võiks mõne muu pallimängu puhul taolise stsenaariumi käivitumise korral salatehinguid kahtlustama hakata, siis pesapallis, nagu see hooaeg juba mitmel juhul näidanud on ning millest ka päevikus juttu tehtud (5. ja 9. mai), võimaldab taolisi pöördeid mängu iselaadne loogika.
Oma praeguste teadmiste pinnalt arvan, et olles kombinatsioon individuaalalast ja meeskonnaspordist, kujuneb ala tervikloogika suures plaanis võrdselt mõlemast, kuid ennustamatus, mis ühe mängu sees võimaldab peaaegu absoluutseid pöördeid, tuleneb tõenäoliselt asjaolust, et mitte ühelgi mänguhetkel pole teada, kumb spordiloogika konkreetsel hetkel tooni annab. Eriti selgeks saab see ründefaasi silmas pidades, kus tulemus väljendub küll meeskondlikkus panuses, kuid kus mängu edasiviivad sooritusaktid eraldivõetuna meeskondlikkusega seotud pole. Lihtsasse näitesse panduna. Kui skooripositsiooniks peetavasse teise pessa on jõudnud jooksja, siis järgmise lööja ajal on esimesena võimalik skoori teha küll nimetatud jooksjal, kuid see ei tähenda, et tema mängu edasiviiva impulsi oleks andnud. Selleks on hoopis lööja, kelle soorituses ilmnevad aga rangelt võttes vaid individuaalspordi elemendid. Isegi neil juhtudel, kui lööja löögivaliku määrab meeskonna hetkepositsioon (näiteks otsustab lööja ohverduslöögi kasuks), on löögimoment ise individuaalne sooritusakt, mis pole meeskonnakaaslastest sõltuvuses. See on nagu penaltilöömine jalgpallis ja vabavise korvpallis; neil hetkedel on soorituse läbiviija üksi.
Kohtumise kangelaseks võib pidada Giantsi tagaväljakaitsjat Joc Pedersoni, kelle arvele kanti kolm kodujooksu. Üks Giantsi fänn otsustas seepeale muuta oma telefoni taustapilti ning andis sellest Twitteris ka teistele teada. (Foto allikas: twitter, @antone559)
Vaatan nüüd, kuidas mäng San Franciscos arenes ning kuidas statistika seda kirjeldab. Esimese vooru võitis Giants 1 : 0 ning meeskonna võiduvõimalust hinnati 66,6 protsendile; kolmandas voorus juhtis Giants 3 : 1 (74,6) ning viienda lõpus juba 8 : 2 ning võiduprotsent oli tõusnud 98,1-ni. Absoluudist lahutas Giantsit 1,9 protsenti.
Siis järgnes Metsi tõus. Seitsmenda vooru lõpuks vähendas Mets vahet 4 : 8 ning nende võiduprotsent tegi kosmeetilise tõusu – 3,0. Kaheksas voor väärib samm sammulist tähelepanu 6 : 8 (20,5), 7 : 8 (47,6) ning oma ründevooru lõpuks juhib Mets 11 : 8 (90,3). Seejärel Giants viigistab 11 : 11 (50).
Üheksandas voorus läheb Mets jälle juhtima 12 : 11 (81,4) ning Giantsi ründevoorus olukorras, kus kaks mängijat oli välja visatud, hinnati nende võiduvõimalust 4,4 protsendile. Teisisõnu on see protsent, mis lahutas Metsi absoluudist. Giants suudab aga viigistada ning viimases voorus mängu ka 13 : 12 võita.
MLB tabeliseis 24. mail
25. mai - kahe mängija mängueelsest kujuteldavast vastasseisust
Kui ma eile mängisin ideega, et pesapall on kombinatsioon individuaal- ja võistkonnaspordist ning mängule omased üllatused tulenevad tõenäoliselt asjaolust, et mitte ühelgi hetkel pole teada, kumb spordiloogika konkreetsel hetkel domineerib, siis vähemalt üht mänguga seotud teksti aluseks võttes võib öelda, et pigem tajutakse pesapalli siiski võistkondliku spordina. Mulle tundub praegu, et saan sedasi väita pesapallimängu eelülevaadete põhjal, kus väga harva tuleb ette, et kahe võistkonna eelseisev vastasseis on tekstiliselt üles ehitatud kahe mängija omavahelisele vastasseisule.
Näiteks korvpalli ja jalgpalli puhul, mis on üheselt arusaadavalt otsast lõpuni võistkondlik sport ehk iga mängija iga tegevus on igal hetkel otseses sõltuvuses võistkonnakaaslaste positsioonidest ja liikumistest, tajutakse mees mehe vastu võitlust hoopistükkis loomulikumalt. Mu meelest võib sellele leida kaks põhjust.
Esiteks on korvpalli ja jalgpalli puhul tegemist füüsilisele kontaktile avatumate mängudega, mis võimendab kujutluslikku veendumust, et otsustavaks võib saada kahe mängija omavaheline reaalne vastasseis, kehaline kontakt. Teiseks suurendab mängijate võrdlusele ülesehitatud mängu eelkirjeldust adekvaatselt võrreldava statistika puudumine, seda eriti jalgpallis. Mitte ükski statistika ei suuda aidata kaasa võrdlusele ründaja ja kaitsja vahel ning isegi kahe ründaja puhul, kus andmed peaksid põhimõtteliselt võrreldavad olema, pole need kogutud võrdsetes tingimustes. Loogiliselt tuletatuna jätab taoline situatsioon suurema vabaduse kirjutaja fantaasiale, kus tulemus sõltub kirjutaja võimetest. Jalgpalli puhul on trikk üldiselt selline, et mida tipule lähemale kirjutus liigub, seda enam see varjava iseloomuga olema kipub. Lugu kaotab ju teravuse, kui mõne tippründaja puhul rõhutada, et ta väravale eelnevalt kolmel korral healt positsioonilt mööda lõi.
Eile oli MLB häälekandja mlb.com Adley Rutschmani (Orioles) ja Aaron Judge (Yankees) esimese omavahelise kohtumises ootuses. (Foto allikas: mlb.com)
Pesapallis sellised meetodid ei toimi, sest puudub taolist tekstilist vastandamist toetav struktuur. Puudub spekulatiivne statistika (vastandatakse ründaja ja ründaja) ning puudub loomulikuna mängu juurde kuuluv füüsiline kontakt (ründaja/kaitsja). Pesapalli puhul tuleb arvesse võtta hoopis seda, et adekvaatset võrdlust võimaldav statistika kuulub mängija visiitkaardile sarnaselt tema nimele ning kujundada eelvaatest statistika tekstiline ülekordamine pole midagi muud, kui lihtsalt mugav ja kehv ajakirjandus. Kuna pesapalli juurde ei kuulu loomulikuna ka kehaline kontakt, ei saa tekkida ka kujutlust, et kaks mängijat omavahel võideldes mängu saatuse otsustaks.
Mõnikord siiski juhtub, et mängu eelvaated kahe mängija omavahelisele vastasseisule üles on ehitatud, kuid sel juhul jääb silma, et taolise valiku põhjused jäävad rangelt võttes konkreetsest võistlussituatsioonist väljapoole. Kõige klassikalisemal juhul veetakse kaks mängijat eelvaadetesse juhul, kui noid mõni varasem isiklik konflikt seob. Näiteks mõnes ammuses mängus aset leidnud kisma. Nüüd tuleb aga rõhutada, et taolist kismat ei sobi võrrelda eelnevalt kõneldud kehalise kontaktiga, mille tingimused ja eesmärgid on rangelt sportlikud, vaid tegemist on võistlusspordist väljunud ning isiklikule tasandile maandunud konfliktiga. Sellisel kujul üles ehitatud mängueelne ülevaade võib küll põhineda kahe mängija vastandamisel, kuid see ei paigutu enam puhtsportlikesse raamidesse.
Eile keskpäeva paiku konstrueeris ühe taolise eelvaate Baltimore Oriolesi ja New York Yankeese õhtust mängu silmas pidades MLB häälekandaja mlb.com, kus autor Pat James laotas lugeja ette vastasseisu Adley Rutschmani ja Aaron Judge´i vahel. Taolise tekstilise võrdluse aluseks pole võistkondade sportlik konkurents (enne eilset mängu oli American League´i idakonverentsis Yankees võiduprotsendiga .689 kindel liider; Baltimore .409 sama kindlat viimane ning kahte võistkonda lahutas 12,5 mängu). Ka pole Rutschmanil ja Judge´il isiklikku mänguajalugu, mis nende kohtumise tähelepanuväärseks võinuks muuta.
Ainsa põhjuse taolise võrdlusmomendi moodustamiseks andis kirjutajale fakt, et Judge´is kehastub MLB oma parimal kujul täna, Rutschmaniga on aga seotud MLB homne päev. 30-aastane Judge on sel hooajal löönud enim kodujookse (17), ta asub RBI tabelis neljandal kohal (34), nib on löögiprotsendiga 14. kohal (.313). Olles samas ka vabaagendi staatuses, arutletakse neil päevil, kas temast võib uuel hooajal saada MLB kalleima lepingu omanik. 24-aastane Rutschmann seevastu on 2019. aasta suvise drafti esimene valik, kes mõned päevad tagasi tegi MLB-s meeldejääva debüüdi (kirjutasin sellest 21. mai ülevaates).
Peab muidugi ütlema, et James autorina ei püüagi lugejat veenda, et tema loodud vastasseisus isiklik tasand tuvastatav oleks ning ka sportlik vastasseis pole ühelgi moel rohkem rõhutamist väärt kui ükskõik milline teine taoline. Judge ja Rutschmann on praegusel juhul esiplaanile toodud vaid ajaloolisel põhjusel, mida see MLB vaatenurgast kahtlemata on, kuid võistlusspordi kohta ei ütle see võrdlus mitte midagi.
Juhusliku kokkusattumise tõttu oli kõnealune mäng lisatud MLB TV tasuta mängude hulka ning seepärast ei hakka ma kohtumise käiku ega lõpptulemust ette lobisema. Mäng on järelvaadatav siit.
MLB tabeliseis 25. mail
26. mai – Raysi ja Yankeese kohtumisest, kus mäng ise tahaplaanile jäi
Üks esimesi tähelepanekuid, mille ma Ameerika pesapalli vastu huvi tundma hakates tegin, tuleneb valdkonna seest lähtuvast tungist oma tegevus igal võimalikul moel Ameerikaga siduda. Teoreetilistes tekstides ollakse üksmeelel selles, et aluse selleks annavad võimalus ja vajadus rõhutada pesapalli ameerikalikku algupära ning õhukese ajalooga riik on alates XIX sajandi keskpaigast käsitlenud pesapalli omakultuuri tähtsa osana, mida on rõhutanud nii loomeinimesed kui poliitikud, pesapalliga seotud tegelastest rääkimata. Olen sellest pesas mitmel korral pikemalt kirjutanud ning paljudel juhtudel ka möödaminnes maininud.
Eilse vooru järel on taas põhjust sama teema jutuks võtta, sest pesapallist lähtuv soov oma hingamisrütm ameerika ühiskonnaga ühildada väljendus Tampa Bay Raysi ja New York Yankeese kohumise ajal selles, et võistkonnad otsustasid oma sotsiaalmeedia platvormidele mängu ajal tavapärasest erineva sisu luua. Põhjuseks paar päeva tagasi Texases aset leidnud 21 inimese surmaga lõppenud koolitulistamine.
Sport Ameerikas jõudis reageerida ka enne Raysi ja Yankeese koostööd. Texase osariigi pesapallivõistkonnad Houston Astros ja Texas Rangers alustasid päev varem oma kohtumisi minutilise leinaseisakuga ning MLB avaldas võistkondade ühisavalduses hukkunud lähedastele kaastunnet. Rahvusvaheliselt enim tähelepanu on saanud küllap korvpalliklubi Golden State Warriorsi peatreeneri Steve Kerri kolmeminutiline emotsionaalne monoloog, kus ta Ühendriikide kehtiva relvapoliitika hukka mõistab ning pisaraid ja viha allasurudes senaatoreid süüdistab ning ühte neist ka nimeliselt mainib. Pole võimatu, et kõnealune juhtum ühiskonna närve seda tundlikumalt puudutab, et 21 hukkunust 19 lapsed olid.
Niisiis otsustasid Rays ja Yankees Tampas peetud kohtumise ajal mänguga seotud uudised kõrvale jätta ning oma Twitteri kontod Ühendriikide relvapoliitikat kritiseerivate infokildudega täita. Siin mõned säutsud, kusjuures tuleb lisada, et kõikide puhul on viidatud ka allikatele.
„Iga päev sureb relva läbi 110 ameeriklast, vigastada saab enam kui 200.“
„Iga kolme tunni järel saab relva läbi surma noor mustanahaline mees.“
„Igal aastal sureb tulirelvast sooritatud enesetapu järel 4500 veterani – iga päev umbes 12.“
„Ligipääs relvale suurendab enesetapu võimalust kolm korda.“
„Tänasel päeval on 4,5 miljonit ameerika naist kinnitanud, et nende partner on neid tulirelvaga ähvardanud.“
Ühelegi faktile pole kumbki klubi omapoolseid kommentaare lisanud ning küllap sellistena, õhku rippuma jäetuna, need mõeldud ongi. Ka on mõlemad klubid jätnud oma jälgijatele aega nende säutsudega tutvumiseks, sest ka kuus tundi pärast mängu lõppu pole kumbki klubi mänguga seotud säutse lisanud, muuhulgas pole maininud ka lõpptulemust. Jäägu see siis ka siin ütlemata. Kes soovib, leiab selle ise lihtsa liigutusega.
MLB tabeliseis 26. mail
27. mai – võitjate kaotajamentaliteedist
Ma olen pesapalli liiga vähe vaadanud, liiga vähe selle kohta lugenud ja liiga vähe selle üle järele mõelnud, et valdkonna osas selgelt väljakujunenud seisukohi võtta. Mu jaoks on see mäng endiselt midagi sellist, mis igal hetkel enda kohta midagi uut lubab avastada, ometi olen ma vähemalt hetkel jõudnud äratundmisele, et noid uusi kilde hoiab koos vaid pesapallile omane mänguloogika. Nagu ma selle enda jaoks hetkel sõnastanud olen, ja seda ka mitmel juhul maininud, saavad pesapallis omanäolisel moel üheks individuaal- ja võistkonnasport.
Lihtne võimalus nende loogikat eristada pakub võistlusspordi kõige olulisem kategooria ehk orienteeritus võidule. Individuaalspordis on loogika lihtne – igal võistlejal tuleb olla parem oma vastasest. See eesmärk on kõigile arusaadav ning nähtav. Võistkonnaspordis lisandub sellele aga ka varjatum mõõde, sest igal sportlasel tuleb osana kollektiivist olla lisaks kollektiivsele vastasele parem olla ka oma individuaalsetest võistkonnakaaslasest. Ma ei hakka praegu mõtlema selle üle, kuidas selline kooslus pesapallis toimib, küll aga tahan ühe eile peetud mängu valguses teha tähelepaneku võidule orienteerituse kohta kõige üldisemalt, mis ei sõltu enam sellest, kas tegemist on individuaal- või võistkonnaala või hoopis millegi kolmandaga.
Võttes arvesse kõik eelöeldut, kuhu rõhutatult kuulub ka ülestunnistus puudulike teadmiste kohta pesapallist, julgen siiski välja tulla küllaltki otsekohese soovitusega mitte teha panuseid Baltimore Oriolesile. Ja seda otseselt mitte seepärast, et Baltimore American League´i idadivisionis konkurentsitult viimasel kohal asub, keda liider Yankeesest lahutab 14 ning wild card kohast 6,5 mängu. Ei, asi pole selles. Asi on hoopistükkis selles, et võistkonnas domineerib kaotajamentaliteet, mis tuleb ilmsiks just siis, kui meeskond mõne mängu juhuslikult võitma peaks.
Üks selline mäng leidis aset viimases voorus Bostoni vastu, mis on seda tähelepanuväärsem, et Baltimore suutis välja tulla kuuejooksulisest kaotusseisust. Teise vooru järel oldi kaotusseisus 0 : 6, viienda vooru järel 2 : 8, ent viimases kolmes voorus tehti kümnejooksuline vahespurt, mis tagas neile 12 : 8 võidu. Sellest hoolimata laseb aga Baltimore end mäletada kaotajana. Selgitan.
Alustan sellest, et mu meelest on mängujärgsed intervjuud sportlaste ja treeneritega mitmes mõttes väga igavad. Kaotaja on pettunud, võitja rõõmus. Emotsionaalne info on teada ka ilma seda sõnastamata. Ka võistlusolukordade kohta selgituste küsimine lähtub pigem väljakujunenud kombest kui mängusituatsiooni erakorralisusest. Korduvad situatsioonid, korduvad küsimused, korduvad vastused.
Mõnikord aga juhtub, et öeldakse midagi, mis ei jälgi väljakujunenud mustrit. Mälu järgi hinnates pakun, et siinses päevikus, mida olen üle pooleteise kuu jooksul igapäevaselt pidanud, olen mängujärgsetele intervjuudele viidanud ehk kolm-neli korda. Nüüd on põhjust seda taas teha, sest pärast võitu Bostoni üle tegi Baltimore´i tagaväljakaitsja Anthony Santander mu meelest tähendusliku kommentaari. Ta ütles: „Me võime 0 : 30 kaotusseisu jääda, kuid ka siis säilitame positiivse meele, proovime end mängu tagasi võidelda ja teha kõik selleks, et mäng võita.“
Ma ei tahaks praegu arutleda pesapalliloogikast tuleneva võimaluse üle, mis tõesti jätab võimaluse suurtest kaotusseisudest välja tulla ning mida sel hooajal MLB-s mitmel korral nähtud, vaid öelda hoopis seda, et kui võistkonnas räägitakse ka võidu järel potentsiaalsest kaotusest, pealegi veel väga suurest, kõneleb see üheselt sellest, et võistkonna mõtetes domineerib idee kaotusest.
Baltimore on võistkond, kes kujutleb end olevat 0 : 30 kaotusseisus. Millised on nende võimalused sellises olukorras? Mitte väga suured. Mul pole käepärast täpset statistikat, kuid vihje saab sellest, kui meenutada New York Metsi olukorda 5. mail mängus Philadelphiaga. Viimase vooru eel oli Mets 1 : 7 kaotusseisus ning nende võiduvõimaluseks hinnati 0,5 protsenti. Baltimore´ile panuste tegemine on riskantne isegi siis, kui nad mõne mängu juhtumisi võitma peaksid.
MLB tabeliseis 27. mail
28. mai – ebaratsionaalne aga ilus otsus Bostonilt
Teist päeva järjest pakub tähelepanuväärset kõneainest Bostonis peetav seeria Red Soxi ja Baltimore Oriolesi vahel, sest Bostoni avaviskaja Nathan Eovaldi suutis kokku panna mängu, mida MLB-s aasta aastalt ühe harvemini näha saab. Juhtus nii, et esimest korda karjääri jooksul märgiti Eovaldi statistikasse ingliskeelsena nimetatult „complete game“, mis tähendab, et ta osales viskajana terve mängu. Tegemist oli tema MLB karjääri 210. korraga, kui ta mängu esiviskajana alustas ning seni oli ta vaid ühes kohtumises 2015. aastal mängu alustatuna ka üheksandasse vooru jõudnud, kuid seal ebaõnnestunud visete järel enne lõppu siiski välja vahetatud. MLB-s on sel hooajal „complete game“ kättesaadav olnud seitsmele viskajale. Tegemist on huvitava statistilise näitajaga, mis annab ajalooteljele paigutatuna võimaluse mängu arengust põnevat lisainformatsiooni ammutada. Asi on selles, et ajas tagasi liikudes ilmneb, et mängu varasemal perioodil oli „complete game“ küllaltki tavapärane.
1904. aastast alates kümneaastaste sammudega tänasele päevale lähemale liikudes nähtub Vikipeedias avaldatud statistikast, et vaid väga väikeste kõikumistega on konkreetne statistika peaaegu sajast protsendipügalast küllaltki sirgjooneliselt nulli poole liikumas. Mõni näide. 1904. aastal peeti MLB-s 2496 mängu, millest 2186 juhul osales viska ühes mängus selle algusest lõpuni ehk selliste mängude osakaal oli 87,6 protsenti. Noppeid edasisest: 1924 (48,7%), 1954 (34%), 1984 (15%), 1994 (8%), 2004 (3,1%), 2014 (2,4%).
Oma karjääris ajaloolise hetkeni jõudnud Nathan Eovaldi võtab õnnitlusi vastu meeskonnakaaslaselt, püüdjalt Kevin Plaweckilt (maskiga). (Foto allikas: mlb.com)
Viskajate koormuse vähenemisel on kolm peamist põhjust. Esiteks on aja jooksul süvenenud veendumus, et ülisuur koormus käele võib põhjustada krooniliste vigastuste teket. Teiseks on aja jooksul suurenenud lööjate professionaalsus viskajate liigutuste lugemisel ning uuringud on näidanud, et mängu arenedes suudavad lööjad sama viskaja visatud palle üha edukamalt tabada. Seda tendentsi on võimendanud ka kiire ja mugava tehnoloogia areng, mis võimaldab lööjatel viskaja liigutusi mängu ajal videokorduste põhjal uurida. Loetellu tuleb lisada ka mängu taktikaline areng, mis on muuhulgas kinnistanud veendumuse, et vasakukäelistel viskajatel on lihtsam välja visata vasakukäelisi lööjaid ja vastupidi. Niisiis pole täna enam harvad olukorrad, kui viskaja saadetakse väljakule vaid paari lööja väljaviskamiseks. Neid teadmisi kokku liites selgineb ka arusaam, miks MLB-s viskajate osakaal suurenenud on ning miks täna iga võistkonna rivistusest poole just selle positsiooni täitjad moodustavad.
Korra Eovaldi soorituse juurde tagasi tulles tuleb märkida kahte asjaolu. Esiteks suurendas tema võimalust üheksandas voorus visata fakt, et tema visete arv polnud tolleks hetkeks peadpööritav. Kaheksa vooru oli ta läbinud 101 viskega. Teiseks tuleb aga mõelda ka selle üle, et kuna Boston juhtis viimase vooru eel vaid kahe jooksuga ning reeglina saadetakse sel juhul võitu kindlustama värske viskaja, võis Eovaldile võimaluse avada ka tema reputatsioon. Tegemist on ikkagi 11 aastat MLB-sse kuulunud mängijaga ning kuigi 32 aastasena ei saa teda veel pidada mängijaks, kes peaks hakkama juba karjääri lõpule mõtlema, on fakt ka see, et oma senises karjääris ta „complete game“´i kokku polnud suutnud panna. Täiesti vabalt võib juhtuda, et selline võimalus talle enam ei avanegi ning tulenevalt pesapalli ülipikast hooajast saab iga võistkond mõnikord käituda ka sportlikus mõttes ebaratsionaalselt ning mõne ilusa hetke lootuses valmis ka mängu tulemusega riskima. Seda Boston eile kahtlemata ka tegi.
MLB tabeliseis 28. mail
29. mai - White Sox, Chicago linna parim
Chicagos jõudis eile lõpule selle hooaja Crosstown Series, millega Chicagos tähistatakse linna kahe Major League´i võistkonna Cubsi ja White Soxi omavahelisi mõõduvõtte. Sel aastal peeti kokku viis mängu – üks aprillis, kaks mai alguses ja kaks mai lõpus – ning üldvõit 3 : 2 kuulus viimast kahte mängu võõrustanud White Soxile. Seejuures eile peetud viimases mängus sai White Sox võidu kätte alles kolmandas lisavoorus, ja tõele au andes tuleb tunnistada, et sellele eelnevalt olid nad kohtumise kolmel korral sama hästi kui kaotanud.
Kuus voor läbiti jookse teenimata, seitsmendas läks Cubs 1 : 0 juhtima ning eduseisu hoiti üheksanda vooruni. Nii jõuti olukorrani, kui kaitses olnud Cubs oli ühe mängija välja visanud, kuid jooksjad olid hõivanud esimese ja kolmanda pesa. Siis ebaõnnestus Cubsi viskaja David Robertsoni esimene vise Yoán Moncada vastu (i.k wild pitch) ning sellal, kui püüdja P.J. Higgins palli taga ajas, jõudis kolmandas pesas olnud AJ Pollock mängu viigistada. Sellega päästis White Sox mängu esimest korda.
Teine kord juhtus see esimeses lisavoorus, mida Cubs asus juhtima kahe jooksuga, kuid taas suutis White Sox viigistada. Üheteistkümnendas voorus stsenaarium kordus – Cubs läks juhtima, White Sox viigistas. Võitja selgus alles 12. voorus, kui vastase nullil hoidnud White Sox sai tänu Jake Burgeri walk-off´ile 5 : 4 võidu.
See löök toob White Soxile võidu. Palli sihib Jake Burger. (Foto allikas: mlb.com)
Burgeri kohta võiks paar sõna lisada, sest juhuslikult oli ta pakkunud jutuainest ka päev varem, kui ta oli löönud kodujooksu White Soxi 1 : 5 kaotusega lõppenud mängus. MLB statistika liidetuna ilukirjanduslike võtetega lubas seejärel teha tähelepaneku, et Burgeri karjääri neljas kodujooks erineb kõigist eelnevatest sellega, et see oli esimene, mille ta oli sooritanud rahvuslikul hamburgeripäeval.
Sellisena kujutleb Jake Burgerit Ameerika spordiväljaanne clutchpoints.com. (Foto allikas: clutchpoints.com)
Nüüd võib õigustatult küsida, et miks ma seda siin mainin? Puudub ju „faktil“, et Burgeri nimeline mängija lööb kodujooksu hamburgeripäeval vähimgi sportlik mõõde. Ma vastan nii. Igale valdkonnale, antud juhul pesapallile, saab läheneda kahel moel. Ühelt poolt võib valdkond olla uurimisobjekt, mida pesapall minu pesas suures osas ongi, teisalt aga võib valdkonda kasutada ka töövahendina uurimaks mõnd muud teemat. Kuna pesapall on läbinisti Ameerika, saab pesapalli töövahendina kasutades teadmisi koguda ka Ameerika enda kohta. Sel põhjusel ma Jake Burgeri ja hamburgeri seosed siin ka üle kordasin, sest olles võetud Ameerika meediast, Ameerika kultuurist, annab vihje selle kohta, mis Ameerikale oluline näib olevat. Pesapall tuletab praegu meelde, et hamburger seda on.
MLB tabeliseis 29. mail
30. mai – ühest kaugele, kaugele lennanud pallist
Juba mängu algusaegadest alates on suudetud pesapallimängu väga hästi kirjeldada ning kogenud tekstilooja võib napile leheküljele mahutada sisuliselt ideaalset visuaalset ülevaadet võimaldava kokkuvõtte kõigest sellest, mis ühes mängus aset on leidnud. Ameerika ajaloolane, kirjanik ning ajakirjanik Doris Kearns Goodwin, kes oma 1950ndate aastatesse jäävat lapsepõlve kirjeldavas autobiograafias „Wait Till Next Year“ on endast maha jätnud ka märgi kui Brooklyn Dodgersi fännist, kirjeldab olukordi, kui ta raadio otseülekannete ajal märkmeid tegi ning hiljem töölt koju jõudnud isale mängu kronoloogiat järgides juhtunust täpse ülevaate andis. Taolist kirjeldamist võimaldas mugav, kiire ja täpne pesapallikeel.
Aja jooksul on pesapalli kirjelduskeel muutunud üha täpsemaks ning mul on tunne, et kui on olemas mõni võistkondlik spordiala, kus nüansirikast ja täpset mängukirjeldust silmas pidades tehnoloogia arengust enim rahulolu tuntakse, siis on selleks just pesapall. Minust ei tasu valesti aru saada. Mu eesmärgiks pole spordialade vahelist ebamäärast edetabelit moodustada, vaid rõhutada, et mängusündmuse täpne kirjeldamine on olnud alati pesapalli loomulik osa ning iga väiksemgi edasiminek, mis sellele kaasa aitab, näib olevat üldiselt tervitatav.
Viimaste aastate suurim panus mängukirjelduse täpsemasse arengusse on seostatav Statcasti nimelise tehnoloogiaga, mis staadionitele paigutatud kaamerate abil võimaldab mõõta staadionil toimuvaid liikumisi. Mõõta saab kõike, mis liigub ehk siis mängijaid ja palli ning just palliga seonduvalt pakkus eilses voorus kõneainest kaks juhtumit. Nende juhtumite puhul tuleb aga rõhutada, et looks lubas need vormida mitte niivõrd tegevusakt ise, kuivõrd vahend ehk siis Statcast, mis akti kirjeldamist võimaldab. Ilma Statcastita neid lugusid poleks või, nagu kohe ka näitan, jääks nendesse lugudesse arvestatav osa spekulatsiooni.
Jesús Sánchez löögil. (Foto allikas: mlb.com)
Esiteks püüdis Statcast eile Colorados peetud mängus kohaliku Rockiese ja Miami Marlinsi vahel kinni Marlinsi tagaväljakaitsja Jesús Sánchezi teises voorus tehtud löögi, mille projitseeritud pikkuseks mõõdeti 496 jalga ehk 151 meetrit. Statcast andis kohe ka teada, et täpset mõõtmist võimaldaval ajastul ehk aastast 2015, on kaugemale löödud vaid kahel korral. Pikima lennukaare autoriks on Giancarlo Stanton, kelle 2016. aastal sooritatud löök kandus 504 jala kaugusele.
Teine jutuks tulnud statistiline näitaja on 913 jalga ehk 278 meetrit, mis on kokku pandud kahest kodujooksust, mille sooritas Houston Astrose lööja Yordan Alvarez võõrsil Oaklandi vastu. Esimese löögi pikkuseks oli 469, teisel 444 jalga.
MLB häälekandja mlb.com autor Manny Randhawa kribas Sánchezi löögi põhjal umbes 70-realise artikli, mainides loo alguses Sánchezi võistkonna kaotust seejuures vaid möödaminnes ning jõudis Marlinsi kehva mänguvormi põhjuste juurde alles loo teises pooles. Randhawa artikli ülesehitus, kus lõviosa haarab endasse üks löök, pole mu meelest aga juhuslik ning on põhjendatav. Ma pakun välja, et tõenäoliselt on asi selles, et Sánchezi löögist eraldiseisvana pole tulevikus enam põhjust rääkida. Tema löök on nähtud, ülemõõdetud, salvestatud ja kes soovib, võib seda tulevikus nii palju üle vaadata kui hing ihaleb. Lugu aga oleks hoopis teine, kui puuduks kasvõi üksainus siin nimetatud komponent (lööki nägid vaid üksikud väljavalitud, seda ei mõõdetud ega salvestatud), sest nii säiliks võimalus tekstiliseks spekulatsiooniks, mis aga on aluseks igasugusele müüdiloomele.
Ühe sellise pika-löögi-müüdi vaimus elab MLB tänase päevani ning pole suurt vahet, kas rünnata seda kõrgelt arenenud tehnoloogia või loogikareeglitele alluva tekstiga, lõpuks peavad mõlemad meetodid end alistatuks tunnistama. Müüdid pole selleks, et neid ümber lükata; müüdid on selleks, et neid jutustada. Jutustus, millele praegu viitan, räägib sellest, et Babe Ruth, pesapalliajaloo kõige kuulsam mängija, olla 1919. aasta aprillis Florida osariigis Tampas peetud mängus löönud palli 587 jala ehk 179 meetri kaugusele.
Praegu pole üldse oluline, kuidas sellise numbrini jõuti, küll aga on oluline, et lugu on pidanud vastu mitmele ümberlükkamiskatsele. Ka täna ollakse ühel meelel, et tõe pähe seda numbrit võtta ei saa, mis aga ei tähenda, et lugu ise elujõuline poleks ning igapäevaselt aitab seda elujõudu kinnistada sündmusele pühendatud mälestusmärk Tampas.
MLB tabeliseis 30. mail
31. mai – ootamatu osutus aastale 1975
Arvestust moodsa aja MLB kohta peetakse aastast 1903, mil kaks Major League´i tunnustust omanud liigat National League ja American League liigadeülese võitja selgitamiseks World Seriesi ellu kutsusid. Sellele järgnevalt oli igal hooajal süsteemi kuulunud võistkondadel kaks sportlikku eesmärki. Võita esmalt oma liiga ning seejärel ka World Series.
Ligemale saja aasta jooksul moodustas World Series sportlikkus tähenduses ainsa sõlme, mis kaht liigat koos hoidis, sest põhihooajal tegutses kumbki omaette ning kui jätta kõrvale mõnede klubide vahel peetud demonstratsioonmängud, siis liigaüleseid ristmänge ei peetud. Seda kuni aastani 1997, mil lõplikult oli selginenud arusaam, et liigasid rangelt lahus hoides kaotavad finantsiliselt kõik osapooled. 12. juunil möödub 25 aastat, mil Texas Rangers (AL) ja San Francisco Giants (NL) esimeses liigadeüleses põhihooaja mängus vastakuti läksid.
Viimasel kümnel aastal on MLB põhihooaja 2430 mängust 300 olnud liigadeülesed, mis tähendab, et kõik võistkonnad omavahel ei kohtu ning kalendri moodustamise aluseks on profispordi üks tähtsamaid printsiipe – võimalikult suur publikuhuvi, mis MLB puhul realiseerub parimal moel New Yorgi (Yankees vs Mets) ja Los Angelesi (Dodgers vs Angels) klubide vastasseisudes.
Sports Illustrated, 3. november 1975. Esikaanel foto tolle aasta oktoobri lõpus peetud mängust, millele mlb.com täna viitab. (Foto allikas: worldhistoryproject.org)
Ma saan aru küll, et MLB päeviku rubriigis peaksin veidi rangemalt päevauudistest lähtuma ning vältima ajalooliste heietuste rajale libisemist, kuid praegusel juhul suudan tehtud valikut kaitsta. Nimelt tahan sissejuhatusega viidata ühele erinevusele, mis päevauudiste raames pesapalli kui Põhja-Ameerika üht suurimat sporti ning jalgpalli kui Euroopa suurimat sporti lahutab. Asi on selles, et kui pesapalliuudistes tegeletakse rangelt tänast päeva puudutavate küsimustega, siis jalgpalli puhul otsitakse päevauudistes sageli viiteid minevikust ka neil juhtudel, kui otsestel asjaosalistel ehk konkreetsetel inimestel seos viidatud minevikuga puudub. Praegu olen ma seisukohal, et põhjuseid sellele tuleb otsida kahe spordikultuuri põhimõtteliselt erinevast profispordile antavast tõlgendusviisist, mis Euroopas on institutsiooni-, Ameerikas aga isikupõhine.
See muidugi ei tähenda, et pesapallis ajalugu päevauudistega kaasas ei käi, kuid selle sisu ei moodusta mitte belletristika või ajaloolised vested, vaid hoopis statistika. Pesapallis kui individuaalspordi elementidest kokku pandud võistkonnaspordis annab statistika selge ajaloolise hetkeülevaate iga mängija kohta eraldivõetuna ning liidetuna ka võistkonna kohta. Kuna pesapallis on taolist materjali väga palju, siis üldjuhul suudab see rahuldada meedia vajadused oma toote ehk uudise loomisel. Aga alati tuleb ette ka erandeid, mille uudiseväline väärtus tuleneb asjaolust, millele kogu eelneva jooksul osutatud sai.
Ühe sellise erandliku uudise otsa sattusin täna hommikul, kui mlb.com uudisveerus tehti päevauudise raames pealkirjaline viide aastale 1975 ning mulle tundub, et ajalooline osutus näib üllatavat ka loo autorit ennast. Pealkirjas seisab: „Reds get first Fenway win since... 1975 WS?“ Päevakajaline jutt käib Bostonis Fenway Parki nimelisel staadionil peetud kohtumisest Red Soxi ja Cincinnati Redsi vahel, sinna juurde lisatud ajalooline viide osutab aga ühele kõigi aegade legendaarsemale World Seriesile, mille Reds kokkuvõttes 4 : 3 võitis ning mille hulka kuulus ka seeria seitsmendas mängus saadud võit Fenway Parkil.
Cincinnati võiduhetk 1975.
Paar tähelepanekut. Esiteks usun, et pealkirja paigutatud kolm mõttepunkti rõhutavad esmast üllatusmomenti, et Redsi viimasest võidust konkreetsel staadionil nii palju aega on möödunud, ent kuna võistkonnad kuuluvad erinevastesse liigadesse ning igal aastal nende mänge kalendrisse ei paigutada (viimane peeti 2014), siis väga suureks imestuseks pole kah põhjust. Ja ega autor Molly Burkhardt suud imestusest lahti ei unustagi ning olles teinud artikli esimeses lõigus viite tollele ammusele mängule, asub ehtameerikalikult kohe tänaste asjade kallale. Cincinnati võitis 2 : 1 ning statistiliselt ehk ajalukku minevalt tegi tähelepanuväärseima etteaste Redsi viskaja Luis Castillo, kes kuue vooruga sooritas täpselt 100 viset, viskas välja 10 mängijat ning tema nimele kirjutati ka mängu võit.
MLB tabeliseis 31. mail